Mulle on täiesti kustumatult meelde jäänud üks piletimüüja ühes rongis kusagil Šotimaal. Täna toidupoes meenus taas, kui üks kassapidaja, või assistent, vms, iseteeninduskassade juures, tundus tõesti täie tähelepanuga tegelevat klientide probleemidega. Et nagu see olekski (no tegelikult ju ongi, kuigi enamasti tundub vastupidi) tema töö. Minu kujutlusvõime pani sellele tsipakese juurde ka ilmselt. Tavaliselt jääb ju selline tunne, et tüütad klienditeenindajat. Too piletimüüja seal Šotimaa rongis tegi oma tööd sellise pühendumisega ja oli lõbus ja kuidagi nii entusiastlik jne, et seda oli imeline vaadata ja nagu näha, jättis jälje pikaks ajaks. Kui nüüd mõtlema hakata, siis tundub eriti jabur, et lähed tööle kusagile, kus su point on inimesi aidata ja siis mossitad iga kord, kui keegi midagi palub. Arusaadav muidugi, et alati pole tore ja vist mul pole ka isiklikku kogemust teiselt poolt. Ja lihtsam siin blogis heietada, kui päriselt teha, kui nt töö ikka üldse ei meeldi. Töö peale mõeldes, ja on olnud vist kusagil teemaks ka, tuleb natuke teisest vaatenurgast meelde veel selline asi, et töömotivatsioonile mõjub hästi (kõige paremini?) see, kui inimene saab rahus oma tööd teha. Siis just kolleegide ja juhtidega seoses. Ma nüüd toidupoe kontekstis ei oska sellest midagi arvata, aga ise olen küll korduvalt tundnud, et kõige demotiveerivam on just nimelt see, kui ei lasta rahus tööd teha. Kui kusagil otsustatakse asju, mis pole asjakohased ja topitakse nina toimivatesse asjadesse või ei lasta piisavalt otsustada.