Avastasin end mõttelt, et ma ei saa ju hakata jälle kirjutama sellest, kui ilus on õues. Ma olen sellest nii palju kirjutanud. Aga siis mõtlesin, et iseenesest on see ju hullult lahe, et selle üle nii palju rõõmustada saab. Ja kuigi on ju tiba tüütu kuulata inimesi igal aastal samade asjade úle imestamas, siis tegelikult on see ikkagi imetore, et suudame ikka ja jälle märgata. Päikesetõus on iga kord ilus ja imetlusväärne, loojang samuti. No ei saa küll. Ja ma olen iga kord õnnelik, et saan õues olla ja et on võimalus rattaga töölt koju sõita. Välja arvatud siis, kui ma lihtsalt niisama üleüldse õnnelik pole. 

Sel aastal olen üldse erakordselt palju tänulikkust tundnud. Igasugu asjade ja inimeste osas. Võimaluste ja pisiasjade eest. Ja et on ikka mõned sõbrad. Võibolla olen olnud nii masendunud, et iga väike hea on imeline ja ei ole asjad nii iseenesestmõistetavad.