Öösel olin taas pikalt úleval ja järsku tabasin, kuidas mu mõtted olid liikunud ülevalt naabri tugitooli ettekujutamiselt neljale liiga vara lahkunud inimesele. No esiteks on mul sellest ülevalt naabri tugitoolist úsna konkreetne ettekujutus. Ta istub sinna märkamatult, ilmselt hakkab telekat vaatama... aga samas tundub, et see sobib hästi ka söömiseks. Äkki ta teeb neid asju korraga? Igatahes. Kui ta tugitoolist tõuseb, siis tool nihkub tahapoole ja selle puidust jalad kaabivad tema põrandat ja see kostab hästi ka mulle. Aga tegelikult muidugi ta võib tooli nihutada ka juba pärast püstitõusmist, äkki see on tal muidu jalus. Ja no ilmselt tal pole selline tugitool nagu mu kujutluses, aga minu jaoks on see selline vanaaegne, nagu oli mu vanaemal Tapal. Puidust pulkadest raam ja käetoed ja siis kaks kõva patja, istumiseks ja seljatoeks. See teeks just sellist häält. Ma mõtlesin veel oma naabritest ja eelmistest naabritest ja siis oma kunagisest maaklerist, kes oli üks imearmas inimene. Aitas mul kahte korterit müüa ja oli toetav ja abivalmis. Noh.. enam ma ta poole pöörduda ei saa, sest teda lihtsalt pole enam.