Mul oma kirjutatud lugudega, nagu muusikalugudega siis, on tihtipeale silme ees mingi pilt või liikuv pilt. Ja mingi tunne sellest loost. Sõnad on inspireeritud mingit väiksest hetkest ja tundest või lihtsalt mõnest sõnast, või unenäost. Ja see tuleb iga kord tagasi... Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest kirjutada vaid hoopis ühest teisest loost. See lugu ei too mulle silme ette otseselt pilti, aga mingi... ma ei teagi... tunde või... . Tunne on selline nagu tahaks sõrmeotstega puudutada armsat inimest (käsivars on vist see koht, mis mul kuidagi mõttes on) ilma päriselt ta nahka puutumata. Puudutad nii õrnalt, et peaaegu ei puudutagi. Ja siis see hetk, kui su sõrm on peaaegu tema vastas ja siis korraks... selline väike värelus. Siuhti... jutt käib seest läbi, kui puutepunkt tekib. FKA twigs - cellophane, kui keegi tahab kuulata.