7-aastane patsutab mu kõhtu: "Sa polegi nii paks nagu arvasin. Võbeled küll nagu tarretis".  Nii paks polnud ma muidugi setõttu, et mu keha ülaosa oli diivanil, jalad võimlemispallil, seega korralikult pikaks veninud. A võbelesin siiski, nagu selgus. Peavalu ära ei läinudki. Rattaga sõitsin, imestasin jalakäijate üle. Ikka hämmastav seltskond. Tegelt viis tükki tegid sporti. Aga no oli vist küll kõiki võimalikke lähenemisi kergliiklusteel paigutumise osas. Võib-olla kirjutan homme. Täna ma olen väsinud. Sellest päevast ja sellest aastast ja üleüldse kõigest. A võib olla pole jalakäijate oodatud ja ootamatud lahendused üldse midagi, millest peaks kirjutama. Kohati kergitasid kulmu küll kusagile kiivri servani.