Midagi häirivat on selle aasta viimase päeva juures. St mitte selle aasta vaid üldse aasta viimase päeva juures. Igal aastal. Mingi ärevus, mida ei peaks üldse olema. Võib-olla seda pole olnud, kui olen aastavahetuse aja veetnud sòprade pool. Ei mäleta. Aga arvan, et siis on olnud vist pigem mõnus ootus. Kõigepealt on vaja muidugi oodata, et millal teised ärkavad ja siis juba mõnusa hommikusöögi ja õhtusöögi ja selle kõige valmistamise ja muu mõnusa ootus. Näiteks jalutuskäik kusagile loodusesse. Ma pole eriti tahtnud aastavahetust tähistada, sest mulle lihtsalt ei meeldi see aeg. Hea kui on ainult kerge ärevus, aga on olnud aegu, kus see meenutab rohkem paanikat. Aga praegu hakkan mõtlema, et, tähistamine tähistamiseks, end sõpradega ümbritsemine ja nendega koos asjade tegemine on olnud pigem abiks. Ja mitte nii, et korraks külla, vaid mitu päeva ikka. See võimalus sõltub paraku sõpradest. Täna tahaks väikse rattaringi teha (püüan teismelist kaasa meelitada), natuke süüa teha, 7-aastasega mònda filmi vaadata ja magama minna. Tahaks et peavalu ära läheks. Tahaks tahta ka põnevamaid asju, aga pole mõtet tahtma hakatagi.