Mu üks armas kolleeg kudus mulle käpikud. Päris amazing, mis? Väga ilusad ja soojad. Soojad nagu... et no on sinna hunnik soojust sisse pandud. No ja siis hakkas pihta. Esiteks oli mul eile kaasas kolm paari kindad. Võtsin lisaks nunnudele uutele kinnastele kaasa ka selle viimatise komplekti - õhukesed sõrmikud ja mingid lumekindad - juhuks, kui sõrmed ikkagi külmetama hakkavad, et kui tuul läbi puhub vms. Niisiis. Kõigepealt startisin töölt mu arust üsna õigel ajal, et trenni jõuda (aga võib-olla ka tsiiipakene liiga hilja). Aga kuna eile on trenn mu kõige vähem lemmikus klubis, kus on jube kitsas, siis mõtlesin trenniriided juba tööl selga panna. Et hops trenni ja hops minema. Ei mingit garderoobis sahmerdamist. No umbes nii. Riideid vahetades taipasin, et olen unustanud tuppa arvuti. Aga arvutit oli mul vaja, tänaseks, ja tegelikult eilseks ka. Ja see tuba on mul üsna teises maja otsas ja see maja pole üldse väike. Paistis, et hakkan oma graafikust ikkagi maha jääma. Siis märkasin, et nunnusid kindaid on ainult üks! Noh... vahetasin riided, toppisin kõik sallid ja mütsid ja kindad taskutesse ja kiirustasin tagasi. Võtsin arvuti, tee pealt leidsin ka oma kinda ja juhei! Aeg oli aga armutult edasi tormanud ja mul juba ikka väga kiire, nii et tormasin ka. Ja mida ma välisukse juures näen! Kaduma on läinud teiene kinnas!! Leidsin oma taskutest mütse ja salli ja 5 kinnast.. (pluss kõiksugu võtmeid ja rattatulesid ja salvrätte ja.. ime, et mul selle sahmerdamisega need ülejäänud asjad ikka alles jäid). Hiljem sain kaugjuhtimise teel oma kinda oma kabinetti ja süda rahul. Ei oleks sugugi taht seda kinnast kaotada. Need on ehtsad detsembrikindad. Täpselt see sama fiiling, millest eile kirjutasin. Kui on pime, aga hubane ja pidulik... Need kindad sobivad sellesse kampa imehästi.