Pakkisin vähekortsuvad vahetusriided kaasa, maha unustasin vaid sokid ja järgmine kord võtan lisaks ka alukad, sest kui pidin sadulast maha tulema nt foori taga passimiseks vms, siis oli sadul hetkega läbimärg ja muidugi ka mu taguots. Eelmisel aastal sadasid mu kummikud vihma täis, nii et seal oli vähemalt sentimeetri jagu vett, kui tööle jõudsin. Siis kompunnisin endale mingi süsteemi, et vihma sisse ei sajaks. Veel Russalka juures olid jalad täiesti kuivad, mu süsteem toimis. Ent! Nii kui olin autotee ületanud läks ilm päris pööraseks. Sadas erinevatest suundadest täie hooga suuri vihmalörakaid. Ja minutiga olid mu kummikud vett täis. Lillepi pargi juures pidin nentima, et soe vihm kummikus tundub päris mõnus ja seekord oli vett nii palju, et sentimeetri jagu ehk kummiku servast puudu. Ainus kuiv koht tundus olevat pea. Pärast selgus, et jope oli vihma läbi lasknud vaid luku kaudu. Ei ole selline päris proff vihmajope, aga üsnagi vettpidav siiski.
Riietusruumi olid paigaldatud föönid, nii et sain oma trussikud ka peaaegu kuivaks. Kuid mõnevõrra ootamatult oli seljakott altpoolt täiesti märjaks sadanud ja mu tööpüksid korralikult niisked, ehk neid raputades lendas sealt isegi veepritsmeid. Aitas föön, kuid praegu tunnen, et väga tõhusat tööd see föön ikkagi ei teinud. Vaja on niisiis osta seljakotile korralik vihmakaitse. Ja meeles pidada, et kui on lühem tööpäev, siis peab ehk mõtlema ka kuivadele tagasisõiduriitele. Täna olen õhtuni tööl, nii et loodan riietusruumi kapist leida õhtul kuivad sõiduriided :)
Kokkvõttes nautisin hommikust sõitu tööle täiega. Aa, vaid korra Pirita tee ääres mõtlesin, et kas nendest vihmapiiskadest võib mu vasakule põsesarnale tekkida marrastus või sinikas või muu säärane. Unustasin lähemalt uurida, aga midagi silmatorkavat seal ei paistnud.

Comments