Ilmselt sai selline mõte mulle tulla puhtast asjatundmatusest, aga kui täna rattaga tööle sõites tuli mulle vastu mitu sportratturit, mõtlesin, et kas on veel igavamat ja tüütumat spordiala kui rattasõit. Et nagu lihtsalt uhad heal juhul värskes õhus iga päev kümneid kilomeetreid. Liiklejaid on ümberringi üsna palju ja kiirus on suur, nii et pole aega loodust või muud ümbritsevat jälgida. Oled kõikse aeg nuhtluseks nii autodele kui jalakäijatele, ka niisama rattaga liiklejatele, sest rattasportlast huvitab ju ainult oma sõit ja kõik teised on lihtsalt jalus. Ehk enamasti pole ratturil sõbralikku ilmet, sest kõik on kogu ag jalus.
Kusjuures niisama rattaga liiklejana ma ei tunnegi kogu aeg, et oleksin vales kohas (aga vahepeal ikka tunnen ka, vägagi). Olen ise üsna rahulik ja viisakas ja olen päris palju sama märganud enda suhtes, just autojuhtide poolt. Jalakäijad ei saa eriti midagi aru, mõnikord põrnitsevad pahaselt, aga teevad ise üsna ootamatuid suunamuutusi ja käituvad pisut kaootiliselt.. Aga eile näiteks andsin mina ratturina jalakäijale teed ja tema omakorda mulle ja naeratasime sõbralikult. Kõige tüütum on see ratturite kallal võtmine meedias ja pidev òpetamine (kanna kiivrit, jälgi busse, hoia ratast toas, parem ära üldse rattaga sõida). Ja muidugi kogu üldine üskteisele vastutöötamise õhkkond, selle asemel, et üksteisest lugu pidada ja teistega arvestada.