Vahelduseks väheke actionit :)
Kell 14.30 olin üksi kodus. Teismeline pidi sõbra maakodusse külla sõitma ja oli juba välja läinud. Ma hakkasin ka õue minema. 14.40 olin valmis, aga ei leidnud võtmeid. Viimati olid need ukse ees. Nüüd polnud, maha ka polnud kukkunud, taskus polnud, nagis polnud. Helistasin teismelisele - ups oligi kaks komplekti tema taskus. Ja ta ise on rongis, mis lahkub Balti Jaamast 2 minuti pärast. Tähelepanelik lugeja mäletab, kuidas olen aknal hõikunud möödakäijale, et too mulle mu autost võtmed võtaks, et ma toast välja saan. Seekord oli aga uks lahti. Nii et mu esimene plaan oli sõita rattaga järgmisse rongipeatusse, mis polnud kahjuks ei Lilleküla ega Kitseküla vaid Tallinn-Väike. Rattaga seepärast, et hommikul oli selgunud, et autol on aku jälle tühi. Mingi asi autos tõmbab selle aku nii tühjaks, et saan vaevu uksed lahti. Ja kinni neid enam ei saa. Viimase kahe aasta jooksul on seda juhtunud juba nii 6 korda kindlasti, kui mitte rohkem. Korra mõtlesin küll, et kui ma nüüd õue lähen ja rongipeatusse ei jõua, siis ei saa ma ju ka välisuksest sisse.... Teismeline lükkas selle kahtluse ümber, mõni naaber ikka ukse lahti saab teha. Õnneks oli teine keldrivõti nagis (esimene minu võtmekomplektis). Rong pidi niisiis väljuma 14.43 ja no kaua ta ikka sinna Tallinn-Väiksesse sõidab. Rallisin siis nii mis jaksasin ja ausalt öeldes olin üsna kindel, et ma ikkagi ei jõua ja tundsin sellise rallimisega puudust oma kiivrist, mis oli ootamatult kiire väljumisega maha jäänud. Ja püüdsin mitte liialt hingeldada, kartes, et kurk jälle haigeks jääb. Ja noh.. palju muud ei mõelnud. Juurdeveo tänavalt tärkas uuesti lootus, sest jaama taustal midagi oranži ei paistnud. Ja jõudsingi nii pool minutit enne rongi. Sain oma võtmed ja kruisisin tasapisi kodu poole.
Pärastpoole õnnestus surnuaias kanakulli poegi näha. Toimetasid pesa ääre peal, nii et mul käisid hirmu pärast kõhust jõnksud läbi. Aga no nad valdasid seda teemat muidugi.
Kell 14.30 olin üksi kodus. Teismeline pidi sõbra maakodusse külla sõitma ja oli juba välja läinud. Ma hakkasin ka õue minema. 14.40 olin valmis, aga ei leidnud võtmeid. Viimati olid need ukse ees. Nüüd polnud, maha ka polnud kukkunud, taskus polnud, nagis polnud. Helistasin teismelisele - ups oligi kaks komplekti tema taskus. Ja ta ise on rongis, mis lahkub Balti Jaamast 2 minuti pärast. Tähelepanelik lugeja mäletab, kuidas olen aknal hõikunud möödakäijale, et too mulle mu autost võtmed võtaks, et ma toast välja saan. Seekord oli aga uks lahti. Nii et mu esimene plaan oli sõita rattaga järgmisse rongipeatusse, mis polnud kahjuks ei Lilleküla ega Kitseküla vaid Tallinn-Väike. Rattaga seepärast, et hommikul oli selgunud, et autol on aku jälle tühi. Mingi asi autos tõmbab selle aku nii tühjaks, et saan vaevu uksed lahti. Ja kinni neid enam ei saa. Viimase kahe aasta jooksul on seda juhtunud juba nii 6 korda kindlasti, kui mitte rohkem. Korra mõtlesin küll, et kui ma nüüd õue lähen ja rongipeatusse ei jõua, siis ei saa ma ju ka välisuksest sisse.... Teismeline lükkas selle kahtluse ümber, mõni naaber ikka ukse lahti saab teha. Õnneks oli teine keldrivõti nagis (esimene minu võtmekomplektis). Rong pidi niisiis väljuma 14.43 ja no kaua ta ikka sinna Tallinn-Väiksesse sõidab. Rallisin siis nii mis jaksasin ja ausalt öeldes olin üsna kindel, et ma ikkagi ei jõua ja tundsin sellise rallimisega puudust oma kiivrist, mis oli ootamatult kiire väljumisega maha jäänud. Ja püüdsin mitte liialt hingeldada, kartes, et kurk jälle haigeks jääb. Ja noh.. palju muud ei mõelnud. Juurdeveo tänavalt tärkas uuesti lootus, sest jaama taustal midagi oranži ei paistnud. Ja jõudsingi nii pool minutit enne rongi. Sain oma võtmed ja kruisisin tasapisi kodu poole.
Pärastpoole õnnestus surnuaias kanakulli poegi näha. Toimetasid pesa ääre peal, nii et mul käisid hirmu pärast kõhust jõnksud läbi. Aga no nad valdasid seda teemat muidugi.
Comments