Märtsist alates olen kohanud 5 vana sõpra/sõbrannat. Ja just nimelt mitte lihtsalt niisama tuttavaid vaid kunagisi häid sõpru, kellest mõnega veel ikkagi suhtlen, mõnga põhimõtteliselt nagu eriti mitte. Esimest polnud näinud umbes aasta, kohtusime poes, ajasime juttu, nii tore oli. Teist polnud näinud... issand.. 5 aastat? Ja enne seda vist ka umbes 10 aastat :) Aga kunagi olime päris head sõbrad. Nii et iga kord kui kohtume.. pole üldse imelik. Mu arust on see veider. Ja oli fantastiline kohtuda ja juttu ajada nagu poleks tegelikult kõiki neid aastaid vahel olnud. Kohtusime tema kodutänaval, ta läks lastega parki, ma tulin lapsega pargist. Kolmandat sõpra nägin samuti juhtumisi korra eelmisel aastal ühes sööklas ja enne seda tont teab millal. Teda kohtasin lihtsalt ühel suurel tänaval, oli see nüüd hommikul või lausa keset päeva? Mõlemad sõitsime rattaga. Neljandat sõpra nägin viimati augustis vist. Teda kohtasin ühel õhtupoolikult samuti enam vähem tema kodutänaval, kui rattaga mingeid asju ajasin. Lobisesime nii ligi tund :) Ja just täna hommikupoole kohtasin veel üht ammust sõpra, keda polnud näinud taas nii 6-7 aastat. Bussijaama juures. Ma käisin surnuaias kanakulle vaatamas ja sõitsin siis keskturule, kust lootsin lapsele hunniku lilli osta. Keskturul lilli polnud, aga sain seal nii möödaminnes endale euroga ühe mugava Noa Noa pluusi. Lihtsalt torkas mööda jalutades ühest sekondhänd riiete hunnikust silma. Koukisin välja ja ostsin ära. Sõber läks parajasti bussile.
Sai pikk jutt ja ma ei tea, kas ma kuidagi sain edasi anda seda hämmingut ja rõõmu, mida nende inimestega kohtumine põhjustas. Lihtsalt selle kahe ja poole isolatsioonikuu jooksul. Kas lihtsalt et ei sõida kogu aeg ainult marsruudil kodu-lasteaed-töö? Või kuidas see on võimalik.