Facebook tuletas mulle meelde üht kahe aasta tagust pilti sellest, kuidas ma muru niitsin. Ja tòmbasin paralleeli oma doktoritööga. Teen tihti mitut asja korraga ja vahel paistab, et pole võimalik lõpule jõuda nende asjadega. Või siis teen ühte asja mitte päris struktureeritult ja ikkagi saan valmis. Ühel hetkel hakkasin märkama, et ma mõtlen, et nii peab tegema nagu räägitakse, või et sedasi peaks olema nagu räägitakse, et peab olema. Olen neid asju püüdnud korrigeerida. Kõigepealt tuli see teravalt ilmsiks lapse kasvatamisel. Detailidesse ei lähe, aga kogu see reeglite ja piirangute värk oli meie jaoks täiega vale. Muidugi ei ole hea palju segaseid sõnumeid, arusaamatuid juhtnööre, erinevaid nòudmisi. Aga taipasin ühel hetkel, et ei ole vaja uskuda, mida teised ütlevad, vaid teha nii nagu hea on. Teiste uskumine tekitas mus frustratsiooni, et ma ei saa hakkama, ja ajas suhted üldse untsu. Edaspidi olen selliseid asju märganud mujalgi. Et olen omaks võtnud mingi üldlevinud arusaama, mis tegelikult minu jaoks ei kehti ja sellest lahti ütlemine on teinud asju paremaks. Vähemalt on avanud tee sinnapoole. Naljakas, üldiselt ma olen ikkagi natuke nagu rebel, aga mingeid asju olen lihtsalt hakanud uskuma. Et nii peab olema. Ei pea.

Aga see muruniitmine on mul alati sedasi, et tahaks igalt pool niita ja siis paistab kõik väga kaootiline ja segane. Maja, muideks, on nûúdseks palju ilusam.