Ohoo! Midagi uut ;) Tulin kaheks päevaks maale. Mul on siin palju loodust, miski 6 hektarit maad. Kõndisin mööda jalgrada maa ühest otsast teise, vaatama, kuidas leedritel uues kohas läheb. Hästi läks, lopsakad olid. Kuigi mulle tundus, et osadel põõsastel olid mõned oksad ära söödud :o . Peab silma peal hoida, äkki vaja kitsede-jäneste eest kaitsta. Õnneks leedrid pole nagu õunapuud, et saavad hukka, kui ära süüakse. Kui nad juba kasvavad, siis peaksid lihtsalt uuesti kasvama. Siis jalutasin heinamaad mööda tagasi, vaatasin värvilisi põõsaid, ja kitsede radu ja rebaste magamiskohti ja põikasin metsa, et vaadata, kas mõni põldmari veel paistab. Metsaservas ajasid põdrakärbsed ikka täitsa hullluks. Väga raske nendega. Maja juurde jõudes jalutasin natuke teises suunas, metsa alla ja mõtlesin, et võtan seal ühe iidse allee pealt (no on selline huvitav koht mul seal) natuke võsa ära. Võtsingi. Kui hakkasin söögi jaoks tuld tegema, märkasin, et autovõtit pole taskus. Ja olin päris kindel, et ta seal oli, sest tasku pole väga sügav ja mäletan, et mingil hetkel, kui leedrite poole kõndisin, vajutasin võtit sügavamale tasku, et see sealt välja ei vupsaks. No oli siiski vupsanud. Kontrollisin veel nii toast, kui vetsust kui mälust, aga ei olnud võtit kusagile kindlasse kohta pannud. Lootsin, et kaotasin võtme alleed puhastades.
Käisin selle kaks korda läbi, sudisin veel toikaga oksi ja lehti, aga ei miskit. Võtme küljes on õnneks üks peenike kumm nelja väikse värvilise mingi rõngakesega. Väiksed, aga siiski värvilised. No igatahes polnud seda võtit seal. Olen kord pidanud luku järgi uue võtme tegema, aga varuvõtit mul ikkagi endisel pole. Seega peaks võtme puudumisel tellima puksiiri või kuidagi auto kusagil remonti toimetama, kus saab uue võtme teha. Üsna kulukas ettevõtmine. Esialgu püüdsin need mõtted peast visata ja keskendusin otsimisele. 

Jätkasin siis otsinguid leedrite suunas, aga vastupidiselt, st algul metsast ja üle põllu, pärast mööda rada tagasi. Enam vähem oli meeles kust ma läksin, miks mingi raja valisin, kus mingit amblikupesa uurisin või põõsast pildistasin. Aga mõnes kohas polnud oikkagi absoluutselt kindel. Natuke tuiasin siis, põdrakärbsed tüütasid. Viimane jupp leedriteni läks üsna konkreetne kitserada ja mäletasin, et olin samuti just mööda seda tulnud. Ja tund aega kestnud otsingute järel silmasingi oma võtit seal heina sees (pildil :) ). Vist hüüdsin valjusti aitäh :)) Olin ikka päris rõõmus. Nii palju muret vähem nüüd ju :) Õhtusöök viibis pisut üle tunni, ehk nii poolteist.