Mulle pole kunagi meeldinud, näiteks nooremana vanavanemate pool, kardinate akna ette tõmbamine õhtul. Tekitab kuidagi piiratud tunde, ja et pole nagu kursis enam ümberringi toimuvaga. Ma ei teagi ausalt öeldes, miks seda tehakse. Aga viimati maal, ilmselt esimest korda elus, tõmbasin pimeduse saabudes seekord kardinad korralikult akende ette. Sest see pimedus oli nii pime ja suur ja raske, et ma füüsiliselt tundsin, kuidas see peale vajub ja aknast sisse pressib ja rusub. Ja õue enam niikuinii ei näinud. Mònikord paistab seal kuu nii eredalt, et korralikud varjud on maas. Seekord mitte. Oli lihtsalt kottpime. Sügavpime. Kardinad aitasid ja olemine läks kohe kuidagi mònusamaks. Puud mühisesid tuule käes ja oli üsna marune. Tuul oli nii vali, et ei saanud arugi, kas vihma sadas või ei. Pärast, kui tuul oli vaibunud, märkasin, et taustamühin oli ka päris hubane. Pimedus ja vaikus koos olid kuidagi... noh.. mitte nii lõògastavad.