Ònnestus üle sòita ühest nälkjast, aga see toimus kuidagi koba peale ja ei jõudnudki vaadata, mis tast sai. Ise jäin püsti.

Muidu ükspäev oli selline vestlus, kus oli teemaks kool ja õpetajad ja õppimine. Ja jäin täiesti kindlalt endale kindlaks, et see, kas sa õpid või mis sul seal toimub, sõltub õpetajast. Ütlesin vist, et KÕIK sõltub õpetajast. Eks iseendast muidugi ka, aga iseennast saab sättida. Käis läbi ka see lause, et ega sa õpetaja jaoks ei õpi. Aga no pòhikoolis, eks. Kelle jaoks sa ikka òpid? Kindlasti mitte iseenda jaoks. Kool on ikkagi lihtsalt asi, mida peab tegema. Muidugi sa võid ju lapsele rääkida, aga... Gümnaasiumis ehk õpid juba rohkem iseenda jaoks (kuigi vist ikka rohkem selleks, et midagi heale hindele ära teha või kusagile sisse saada), aga äge õpetaja võib ilmselt ka täitsa mittevajaliku aine ikkagi meeldivamaks muuta. Või täitsa kasutu asja põnevaks. Või õppeaineks, mille sa lihtsalt tahad hästi ära teha, sest õpetaja on lahe. Ma sain matemaatika òpitud vaid tänu sellele, et õpetaja oli rahulik ja sõbralik ja mõistev ja kannatlik. Klaveritunnid oleks ka ilmselt sinnapaika jäänud, kui oleks selle teise õpetajaga pidanud õppima, kes oli üsna vastand mu toredale òpetajale, kes kunagi ei pahandanud ja oli alati mõistev.  Ega tööl palju teistmoodi pole. Ja muidugi on ka vastupidi, eks. Et midagi huvitavat võib muutuda väljakannatamatult võimatuks, kui õpetajat ei huvita või ta pole sõbralik jne. Ja kui töö juurde tagasi tulla... Eks seal ka sõltub inimestest. See on oluline osa tööst, KELLEGA sa koos töötad. 

Üldse on inimesed mu jaoks olulised. St mitte nagu et "sa oled mu jaoks oluline", vaid nagu... no et neil on suur osa mu elus, nad mõjutavad mu elutegevust. Midagi sellist. Võiks mõjutada vähem. Kui on palju keerukusi või negatiivsust, tunnen end üksi lihtsalt palju normaalsemalt, mingi energia nagu isegi liiguks. Või kui ma pean suhtlema läbi maski vòi arvuti kaudu, siis ma pigem ei taha üldse.