Sõitsin kahel päeval ühistranspordis. Üldiselt pole mul ühistranspordi vastu midagi. Need liinid, mida mina viimase 9 aasta jooksul olen kasutanud, on olnud sellised üsna rahulikud, st ei ole palju rahvast üldiselt. Ja bussid-trammid on olnud väga täpsed. Selles uues ebanormaalsuses ei tundu ühistransport üldse nii mõnus ja ega pole eriti vaja läinud, välja arvatud mõned peatuses trammiga. Aga mul läks seekord eriti kehvasti. Mõlemal päeval pidin oma istekoha kusagil mujal seisukoha vastu vahetama. Ühel päeval istusin ühtede noorte kuttide juurde ja poolel teel istuma selgus, et nende ümber on jube higihais. No mis teha, see pole nii hull, kui nädalaid pesemata inimese oma. Aga mingi hais oli veel ja see muutus mu jaoks järsku nii väljakannatamatuks, et läksin bussi teise otsa seisma. Teisel päeval oli buss mònusalt tühi, igale soovijale oli kaks istet. Siis järsku hakkasin tundma ähmaselt peeruhaisu. Ja siis kõvemini. Siis tuli peatus ja sai natuke õhku, ja siis uuesti. Ja seekord ikka päris rämedalt. Jõudis vaevu haihtuda, kui jälle uuesti. Sedasi püsivalt kellegi peerus istuda on ikka ausalt öeldes väga rõve. Niisiis pidin jälle kohta vahetama. Pärast bussisõitu käisin trennis, väga mònus oli vahelduseks õhtupoole, nagu oleks päev uue võimaluse saanud... Kuidagi eriti energiseeriv ja tore oli. Kui pärast trenni buss nr 5 nägin, tundsin kohe seda peeruhaisu ja pold mingit tahtmist sinna bussi minna. Aga ta peatus just mul nina all ja no ma siis ikka läksin. Midagi ei haisend seekord, sain rahulikult kohale. Homme liiklen loodetavasti taas rattal. Ja tahaks, et kui oleks vajadus ühistransporti kasutada, nagu üleüldse edaspidi, siis võiks selleks transpordivahendiks olla rong. Äärmisel juhul tramm. Kuigi sellised pikemad linnasisesed bussiotsad meenutavad mulle mingeid välismaa kohti, mingid mõnusad mälestused justkui, äärelinnast kesklinna sõitmised, sest kes see välismaal siis kesklinnas elab, eks. Aga praegu pole selline linnasisene reisimine enam üldse mõistlik.