Eks ma püüan ikka tühistest asjadest kirjutada. Endal on toredam mõelda väikestest asjadest ja märgata väikseid asju ja rõõmustada väikeste asjade üle. A mõni päev... kui juba päeva alguses tundub, et jama mõõt on täiega täis ja see miskipärast pressib just täna pinnale - miks? - ja siis tuleb mõnuga juurde, siis kõik see muidugi, mille püüad nagu vagusi hoida ja ära kannatada, see tuleb täiega... Ütleksin, et on sitasti ja tegelikult ei jaksa kah väga enam. 

Ja siis tuleb kiri, et "olete oodatud virtuaalaktusele". Noh, ma hakanud muidugi ütlema, et võite selle virtuaalaktuse endale... aga mõtlesin seda absoluutselt kohe. No ühesõnaga. Mida sa passid seal virtuaalaktusel. Mida sa passid seal virtuaalkonverentsil. Virtuaal.. kuradi.. elu. Muidugi, kõik nii ei arva ilmselt. Aga ausalt - virtuaalaktus. Annab ikka midagi mõttetumat välja mõelda. Issand kuidas ma vihkan seda virtuaali. Mingid asjad saab muidugi kaugühendusega ära arutada, aga virtuaalkonverentsi virtuaalkohvipaus? Virtuaaltunnid? Ma pole näinud veel ühtki virtuaalkammaijaad, kus ühendus püsiks ja poleks ühtki tehnilist probleemi ja asi oleks tõesti täisväärtuslik. Võib-olla veel vähem arvan ma maskiga suhtlusest, aga üsna sama teeb välja. Nädalavahetusel pidin konsulteerima poes inimesega, kellel oli mask ees ja mul oli terve see aeg täiesti füüsiliselt ebamugav olla. Pingutasin küll, et kuidagi teha nägu, et kõik on normaalne, aga kõhus nagu oleks miski sõlme tõmmanud ja peas nagu paisus ja kaotasin üldse reaalsustaju ning soovisin põgeneda. Oli 100% ebameeldiv.

Igaks juhuks mainin veel, et eespool esimene jutt ei ole tegelt teisega otseselt seotud. Aga see teine teema aitab kaasa ikka jah.