Hommik oli nii ilus. Tekkis isegi mõte, et võiks midagi head juhtuda vahelduseks. Pole nagu just teab mis tore olnud viimastel... no viimasel ajal, ütleme nii :) Ja hakkab juba tervisele. Maal oli päris hea, aga no ei ole enam maal. See ajab ka masendusse. 

Midagi head siiski ei juhtunud. Midagi vist ekstra halvasti ka ei läinud. Kuigi... tööl läks küll mitu asja sassi ja siis pillasin asju ja olin üldse nii saamatu kui saab. Ilmselt magamatusest.

Hämmastav, kui palju möödarääkimisi ja valesti arusaamisi on hiljuti erinevate inimestega olnud, tegelikult isegi paar kuud on juba silma torganud. Mulle tundub, et ma ei oska enam üldse ennast väljendada. Kõigil juhtudel on hiljem kõik selgeks saanud. Tähendab nendel juhtudel, mis on ilmnenud. Pean püüdma end selgemini väljendama või siis võimalusel üldse vait olema.... Aga kipun ikka seletama, kui inimeste juurde satun.

Limukatega on okeilt läinud, iga kord olen ikka mõnest üle sõitnud. Aga pole tagasi vaadanud, et mis neis ton saanud. Lisaks olen muidugi üle sõitnud rulli keerdunud kuivanud lehtedest. Ei tea, kas on ikka normaalne teisi olendeid sedasi jõhkralt, meelega tappa?