Õudsalt lihtne on asju tegemata jätta. Lihtne on trenni minemata jätta, doonoriks minemata jätta, praht maha jätta, kilekott biojäätmetesse visata, meilile vastamata jätta. Vist midagi lihtsamat polegi olemas. Täna hommikul sõitsin rattaga tööle ja keset rattateed oli katki kukkunud klaaspudel. Terve tee oli kilde täis, vaevu sain mööda. Sõitsin natuke maad ja mõtlesin, et ei saa seda segadust sinna jätta. Liiklus läheb tihedamaks ja ratturid on ju mu sõbrad. Mul ei olnud õnneks kiire, nii et keerasingi otsa ringi. Korvis oli mul üks kilekott mingite asjadega, sain seda kasutada harjana. Tükk aega pidin pühkima, aga tee sai puhtaks. Mingit erilist kangelase tunnet ei tekkinud, või et küll ma nüüd ikka tegin. Aga olin rahul, et mööda ei sõitnud.

Pean minema uuesti verd andma. Viimati tegin seda vist nii kaheksa aastat tagasi. Või isegi rohkem. Ja siis veel üks teine doonoriasi, mida ma lubasin südames (aga võib-olla ütlesin ka välja) sõbrale, kes teoreetiliselt võiks seda vajada, aga pigem kutsus üles enda eest teisi aitama. Muidugi oleks oluliselt mugavam aitamata jätta. Aga eks kõigil oleks mugavam aitamata jätta. Mis puutub lihtsalt vereloovutusse, siis kahjuks pandi kinni kesklinna verekeskus, kus oli väga mugav käia. Ega see vist asjale kasuks ei tule, kui selline niigi vabatahtlik ja aeganõudev protseduur muudetakse ka logistiliselt ebamugavamaks.