Olen seda blogi kirjutades ikka kusagil nii iga poole aasta tagant jõudnud arutlemiseni, endamisi, kuigi mitte ainult, et miks teised ei loe. Muidugi kirjutan eeskätt endale, sest noh... mul see suhtlusvajadus on ka omaette teema. Ja blogi täitsa aitab. Blogis on mõnus kirjutada ka. Mõnikord lihtsalt kirjutamisharjutuseks. Nt on pea peaaegu tühi ja harjutadki tühja peaga kirjutamist. Mõnikord on päris tore jutt tulnud ja olen leidnud mõtteid, mis on kusagil peidus olnud. Aga tore on ikka, kui keegi loeb. Ma tean vaid üht inimest, kes ka blogi peab ja mul pole raske sealt aeg ajalt läbi astuda. Tore on, kui midagi on kirjutatud. Eriti hea lugeda, mida sõbrad teevad ja mõtlevad, kui füüsiliselt kaugele jäävad ja muud kaudu kah pidevalt ei suhtle.. Facebookis kah... kui keegi midagi endast räägib, on tore. Isegi jagatud lingi juurde lisatud kommentaar on veel ok. A peamiselt on mingi suvaline jagamine seal. Mõttetu. Mu blogi on üsna avatud, võtan end ikka ikka suht riidest lahti, mõnikord vaid jaki ära, mõnikord ikka üsna pesuni. Hea meelegi kooriks end alasti, aga pigem säästan/kaitsen teisi, kui ma nii et tee. Kas ma olen ikkagi kohutavalt teistsugune kui teised või on mu elus karjuvalt puudu millestki, mis teistel olemas on... Või elan mingis omas dimensioonis, kus kujutlen, et ma olen kellegi (tegelikult isegi paljude) jaoks oluline, ka nii, et seda tunda on. Või et mis ma mõtlen läheb kellelegi korda. Igatahes on see mingitel perioodidel üsna piinarikas ja väljakannatamatu. Tahan anda endast väga palju, aga tahan saada ka, kuigi peamiselt selleks, et anda. Ja ma ei näe, et ma suudaksin seda kuidagi muuta, et nende asjade vahel mingi tasakaal oleks.