On tulnud ette, et ütlen midagi, et asi on nii ja siis vastatakse, et ei ole, siis ma sattun segadusse ja jäängi uskuma. Või ei jää, aga ei oska väga midagi kosta ka. Aga peab märkama, et sedasi oli. Kahjuks märkan tavaliselt alles liiga hilja. 

No näiteks, ütlen, et tee ääres sõidab üksjagu sportrattureid. Vastatakse, et tegelikult sòidavad nad seal, kus autosid või teisi kergliiklejaid pole ja saab rahilikult omaette sõita. Aga ikkagi näen jälle ise, et see nii on.

Või, ma pigem leian virtuaaltunni asemele muud lahendused, sest kui kohal on üle 10 inimese, kes pole väga kõrgelt motiveeritud, läheb suurem osa tunnist erinevate tehniliste probleemide tõttu raisku. Vastatakse, et tegelikult on praegu juba kõik nii osavad, et saab väga hästi hakkama. (No ja siis kogen ise, osalejana, mitte tegijana, et mingi koolituse videoühendus katkestab ja kaugemalt liitunud, et saa aktiivselt ühineda või et edastatud veebiseminaril oli hääl ära kadunud).

Või et mul on vaja mingit sellist asja. - ei ole vaja. Mispeale ma ei oskagi midagi enam öelda ja alles hiljem taipan, et oot, MUL ju ikkagi ON vaja.

Mul on probleem - Mul ei ole probleemi, seega pole ka sul.

Või et tunnen nii. - Ei tunne. Ei tohi tunda. Mispeale läheb lihtsalt juhe kokku.