Terve septembrikuu passisid Pirita tee ääres lisaks kajakatele, partidele, luikedele... varestele? rästastele? ka kormoranid. Kui ma ühel päeval fotoka kaasa tahtsin võtta, et neid pildistada, olid nad läinud. No fotokat mul ka tol päeval ikkagi polnud, aga kormoranid olid kadunud ja rohkem pole neid olnud. Täna aga kössitas kivi otsas selline. Haigur? See sama, keda kohtasin ükspäev pargis? Hmm.

Paar päeva tagasi kirjutasin lõhnadest. No, tegelikult ma ikkagi tunnen seda üht lõhna mujal ka, nagu oleks see minuga kaasas. Hais pigem, kui aus olla. Aga see pole minu küljes, kontrollisin. Vaikselt hakkab närvidele käima, ei mäleta, et seda nii pikalt oleks varem olnud.

Kolmandaks. Paar päeva tagasi külas mul peas üks lugu, mitte väga tuttav, aga suutsin ikkagi mingit sõnad tuvastada ja otsisin selle loo üles ja kuulasin. No.. midagi oli selles loos. Kõigepealt ajas see mind nutma, siis lihtsalt oli ja lõpuks tekitas mingi mõnusa tunde. "Kõigepealt" tähendab nii 10 esimesel korral. Ega ma iga kord muidugi nutma ei puhkenud, aga aga mingi selline tunne oli. Olen selle üle väheke mõelnud. Aga las ta praegu jääda. Ma suudan ühte lugu ikka päris palju kuulata, kui vajadust on. Vist olen tütrelt õppinud.