Kui kõik uued asjad saaksid olevaks lihtsalt neile mõtlemisest, oleks mul küll jama kaelas. Ükspäev mõtlesin, et võik olla krunniaguga rattakiiver. Tegelikult olen ka varem mõelnud, et võiks olla tutimütsi jaoks kiivris koht, kust saaks tuti läbi tõmmata, no lastekiivritel. Meil ühel kiivril juhtumisi mahtus, väga tore oli. Siis mõtlesin, et seljakoti all selja higistamise vastu aitaks ehk, kui saaks vähem riideid selga panna ja selhakotil oleks ka tuulekindel eesosa vms. No täna tekkis suure porikärbsega probleem, et oli vaja see õue ajada. No selle jaoks leiutasin mõttes vegankärbsepiitsa, st kahepoolse kärbsekulbi, mida saab sedasi lahti ja kinni panna. Tegelikult võiks sellel olla ju ka kerge imemisfunktsioon, st tõmbaks putuka õrnalt sisse ja pärast saaks ta kenasti õue lasta. Kärbestega leiaks see vist vähem kasutust, aga nt mesilased ja liblikad ja muud, keda pole vaja maha nottida. No tegelikult võiks ju olla ka tugevam imemisfunkstioon, millega saaks äädikakärbsed jäädavalt sisse imeda. Äädikakärbsed tegid juuretise eest hoolitsemise vahepeal päris keeruliseks. Toidetud juuretise purgile ju kaant ei saa kõvasti peale panna, on õhki vaja, lahtiselt poevad nad aga purki. Lõpuks leidsin, et on ok rätik peale panna. Juuretis saab õhku, kärbsed ligi ei saa.

Sellest kulppüüdjast vist nende lendavate sipelgatega palju abi ei oleks. Seal aitab ootamine, natuke aitas ka laudlinaga vehkimine, vahepeal ei saanud toast väljagi, sest kohe olid üleni sipelgaid täis.