Ma ei suuda meenutada, kas midagi üllatavalt head on viimastel päevadel juhtunud... Aga laupäeval, kui pühapäevaks oli plaanis pikem rattasõit, läks rattal taas katki kodar, ja seekord nii, et ratas käis ikka korralikult kaheksasse.. kaheksat? Loperdas, ühesõnaga. Tihedale tegusale päevale vaatamata õnnestus mul käia hoolduses ja kõik tehti jube korda, kontrolliti ülejäänud kodarad, tasakaalustati, midagi tehti seal veel mulle tundmatute asjadega. Äge! Eile, kui mu pikk rattasõit hõlmas ka võrdlemisi järsku laskumist, selgus, et pidur teeb nii väljakannatamatut häält, et pidin kraavi sõitma. Tore oli ka see, et sain kätte uue kauaoodatud seljakoti, mis on väga ilus ja praktiline. Laupäeval märkasin, aga üht harunenud õmblust üsna sellises kriitilises kohas. Kirjutasin juba sinna poodi, et mis me nüüd siis teeme. Kah laupäeva viskas mul tööarvuti pildi eest ja täna pole pilti ette saanud, ootangi parajasti tehnikut. Töötelefoni laadijat ei leidnud, toodi uus, aga see ei tööta. Koristan ja sorteerin oma asju siin siis ja lõikasin just kääridega peopessa. Valu põhjal arvasin, et vist lõikasin pool kätt küljest, aga verd ei lahmanudki ja juba paraneb. Ma ei tea, kas ma niiväga ootangi teada saada, mis on järgmistel tundidel (päevadel) mulle varuks...