mood and fusic

 Eile oli merel nii mõnus puhas merelõhn. Ei mingeid häirivaid haisusid, puhas meri. Nii mõnus! Töölesõit oli vägagi nauditav. Muidugi oleks veelgi nauditavam, kui ei peaks kogu aeg kihutama ja vaatama minutite möödumist ja arvestama ja muretsema. Muretsemine on muidugi mõttetu, sest eks mul läheb alati enam vähem sama aeg ja mingeid übertulemusi ma sel distantsil ei tee. Niisiis, merelõhn... eriline kontrast tänasega, kui mere ääres oli konkreetne peeruhais. Ei mäletagi sellist seal varem.

Natuke huumorit 7-aastaselt. Taustaks niipalju, et meie lähedal on ühes kohas neljapäeviti õues salsaõhtud - musa  ja tants ja melu jne. Olema paar korda sattunud. Dialoog oli umbes selline: 7-aastane: Mis päev täna on? Ma: teisipäev. 7-aastane: Aa, ülehomme on siis see salsaõhtu. Ma: Jaa, aga sa sõidad ära ju. 7-aastane: Näää :( Ma: Tahad salsat õppida? 7-aastane: Ei. Ma: Sulle meeldib lihtsalt vaadata? 7-aastane: Jaa. kuidas neil need puusad käivad ja.. Vaikus. 7-aastane: Elvisele meeldis ka. Ma: Elvisele? 7-aastane: Elvis Presley.

No lahe, mul on nüüd klaustrofoobiafoobia. Eile õues ühest kohast teise kõndides, st maja juures, no selline käik, mis linnas toimuks ütleme sama toa piires, juba hakkasin sellele mõtlema, et tahan ainult õues olla ja kuidas ma toas ennast ebamugavalt tunnen. Nüüd nägin unes, et olin ostnud korteri keset Kalamaja ja see tänav oli kitsas ja üsna kõrgete majadega ääristatud ja mul oli raske ja ülimalt ebamugav seal käia, pluss muretsesin selliste praktiliste asjade pärast nagu autoga Kalamajast välja pääsemine, mis on päriselt ka paras peavalu. Et miskipärast olin viimasel hetkel oma praegusest korterist ilma jäänud ja mingil arusaamatul põhjusel ostsin selle. Ei teagi, miks. Seal oli muid jamasid ka. No selle foobiafoobia ma küll kõrvaldan, usun, et suudan, see on lihtsalt tobe. Ja mõtlen linnamineku ka positiivseks, sest palju positiivseid toimetusi on ootel. Aga ei saa salata, siinne elamise viis ja päevatoimetused lihtsalt istuvad mulle ja tunduvad õiged. 

Mulle meeldib maal nõusid pesta. Enamasti teen seda kord päevas ja mitte kuidagi möödaminnes vaid võtan selle jaoks aja ja naudin protsessi. Päriselt. Kuidagi zen on. Selleks ajaks ongi tavaliselt kõik nõud ära kasutatud, nii et paras rütm. Asjad on kõik valmis - nõud pesukausis vee sees hunnikus, ilmselt selle kõrvalgi, loputuskauss veega kõrval, loodussõbralik pesuvahend, loodusvaenulik pesukäsn ja kuivatusrest. Pärast jääb loputusvesi uueks pesuveeks. Rahulikult pesen ja loputan ja panen restile ja mujale kuivama. Ei teagi kui kaua sellele aega kulub, aga kui aeg on võetud, siis kulub seda just parasjagu. Nende nõude riiulisse ladumine ja seinale riputamine ja topsi panemine pole ka nii tüütu kui linnas masinast kappidesse paigutamine. See linna masinast-kappi töölõik mul kohe üldse ei edene. Isegi nii hullusti on sellega, et kui köögi osas küsiti, et kas nõudepesumasin on hädavajalik (sest köök on mul tibatilluke), siis mu esimene mõte oli ei!, absoluutselt mitte, kui seda pole, ei...

Olen siin Kalamajas elades imestanud, et kui palju inimesed karjuvad. Enamasti muidugi purjus olles. Lisaks niisama valjuhäälselt mööduvatele seltskondadele. Lähevad siit mööda ja röögivad. Mõned karjuvad niisama suvalt, ei saagi aru, kas kuidagi agressiivselt või lihtsalt suurest maani täis olemise rõõmust. Suurem osa karjub oma kaaslase peale. Igal ööl ärkan korra või paar selle peale, et keegi tänaval karjub. Mulle tundub see päris hirmus, et inimesed sedasi karjuvad. Täna öösel ärkasin selle peale, et tüüp röökis peamiselt "ära jaura!" ja tšikk karjus ka midagi, millest ma aru ei saanud, sest teksti oli veits rohkem. Ja suhtleliselt sarnane sõnavahetus kestis nii 30 m, või mis mul see majaesine on siin. Veidi hiljem ühed lihtsalt räuskasid. Unega on nüüd mul küll tükk aega juba palju parem, aga viimastel päevadel olen neist karjujatest tervelt paariks tunniks üles jäänud.

Eile sõitsin rattaga kokku nii  40 km: 9 + 28 + 8 + 6 .. no umbes nii. Et mitte järjest, aga siiski. Ja lisaks õppisin discgolfi mängima umbes kaks ja pool tundi. Ja oli tunne nagu oleks olnud täiuslik päev. Täna hommikulgi oli selline energia sees, et tahtsin kohe sportimisega alustada. No õnneks sain tassida mõned Õie kastid ja siis otsustasin enne 7-aastase ärkamist käia slackline´il. Ja näib et saab ujuma ka täna. Lootust on! :) On vaja neid asju. Rohkem!

Seekord maalt tulles taas sama asi - toas täitsa võimatu. Aga märkasin, et kui akna lahti teen siis on täitsa ok. Kinniste akendega toas ei saa üldse olla, selline kihelus ja nihelus ja jube ebamugav. 

Tegelikult on terve see aasta olnud veider. Mitte halb. Aga kummaline. Ja no mitte lihtne. Et asjad nagu sujuvad, aga selleks peab läbima hulga takistusi. No selline lihtne asi, et kui läksin korterit broneerima, siis läks tee peal auto katki ja siis selgus, et pangakaart on koju jäänud. Või kui läksin tattood tegema, siis läksin valesse kohta, sest olin mingist infost ilma jäetud. Või et kui nüüd on enam vähem aasta olulisim-pingelisem aeg, et on vaja angervaksa korjata, siis esiteks pole sel aastal korralikku kuivatuskohta ja teiseks on mul auto katki. No ja suht nii ongi. Nagu konkreetselt kolm sammu tagasi ja üks edasi väga paljude asjadega. Ja kuna ma sel aastal olen nii palju igasugu seoseid asjade vahel näinud, siis paneb natuke mõtlema. Üldiselt kaldun arvama, et kõik on hea. :)

Olen näinud veidraid unenägusid. Muidu magan päris hästi ja unenäod pole olnud väsitavad ega midagi, aga lihtsalt neid on olnud rohkem kui vahepeal. Tulime ujumast ja autos raadio mängis ja mingi reklaam oli Smilersi kontserdi kohta vms. Ja mulle meenus, et olin näinud unes, et mu kaaslaseks kusagil oli selle bändi põhitüüp. Ja mul oli natuke piinlik, et ta siukses bändis on. Muidu oli igati mõnna kaaslane. Viimati nägin aga, et semmisin tüübiga, kes oli kirikuõpetaja vms. Väga huvitav oli. Et kaks sellist deidi-unenägu mulle tundmatute tüüpidega. No veits veider, kuigi unes oli iseenesest tore.

Oh, taas on selline lugu, et tahtsin kirjutada teisest ja kolmandast asjast ja igasugu toredaid pisikesi mõtteid on peast läbi liikunud. Mõnus on neid kirja panna. Aga nüüd on nad juba läinud. Olin kuus päeva maal ja linna tulles, tegelikult vahepeatuses Vääna-Jõesuus, ema pool, majas.. panin asjad tuppa ja rääkisin mõne sõna juttut ja lihtsalt ei suutnud toas olla, pidin õue saama. Natuke olin õues, aga ikkagi ju külas olles tahaks teistega olla. Läksin tuppa tagasi. Veidi aega hiljem, magama sättides juba, jälle sama jama, tungisin rõdule. Paistis sedamoodi, et olin nende kuue päevaga mingi kergekujulise klaustrofoobia välja arendanud. Hommikul sõitsin rattaga ja eriti väikestes kinnistes ruumides pole olnud. Vaatab, kuidas edasi läheb. Aga tahaks lihtsalt õues olla. Ja tahaks mõelda lähemalt, mida ma tahan. Ja siis mõelda, kuidas teha nii, et see olekski mu elu osa. Varsti mõtlen.

Mõnus tunne on milleski kindel olla. Eriti kui tihtipeale oled ebakindel või ei suuda otsustada või kõhkled. Mõnus on tunda, kui oled midagi õppinud või kusagile arenenud. Mul on olnud veidrad paar aastad siin viimati, aga eriti huvitavad viimased mõned kuud. Seda on raske selgitada, ükspäev tuli pähe selline sõna nagu kosmosevurr :) Pikem kirjeldus läheks vist liiga diibiks.  Aga kindel olen oma korterivalikus. Hakkasin juba natuke muretsema, et kas ma tõesti olen liiga pirts. Aga no ma ootasin seda tunnet. Et lähed sinna korterisse ja vaatad seal ringi ja kõik hakkab vaikselt paika loksuma - hind ja asukoht ja toad ja mingi üleüldine fiiling... Ja siis see tunne krutib ja krutib ja oledki kindel, et seda tahad. Ja siis tekib sellest kindlustundest omakorda mingi eufooriline tunne. No ega ma too öö väga magada ei saanud ka pärast kõiki neid tundeid. Hommikul ütlesin, et ostan kindlalt ära ja pole rohkem kellelegi vaja näidata ja teeme broneerimislepingu. Loodan, et kõik laabub sel...

Tegelikult teen ma ju loomingulisi asju üksjagu, no täna võiksin kohe nimetada näiteks kolme. Aga kuidagi ei osanud neid selle eilse tundega seostada. Huvitav tunne oli, peaks sellele pikemalt mõtlema. Sest ideid ja tegutsemistuhinat läheb ikka küllaga vaja. 

Vahepeal läks kiireks. Minu kohta ikka väga väga väga kiireks. Võib isegi imestada, et olen enam vähem kõik asjad tehtud saanud. Niisama mõtete mõlgutamiseks pole palju aega olnud.  Aga täna on selline kummaline, et tunnen end kuidagi inspireerituna, aga ei saa üldse aru, kuidas peaksin oma inspiratsiooni rakendama :D Ebareaalne. Inspiratsioon peaks tulema, kui teed midagi, eks. Mitte parajasti isegi, aga üldiselt. Aga nagu niimoodi lambist, et võiks nagu ükskõik mida teha... Ma ei tea, et ma millegi ekstra loomingulise kallal töötaks. Veider. Ometigi on selline tunne.

Mulle tundub, et natuke nõmedam kui lihtsalt kadunud asjad on sellised, mille leiad ja kohe uuesti ära kaotad. Eile otsisin oma kastidest tainakaussi ja kaabitsat ja vaatasin teisi kaste ka väheke läbi. Kuna nüüd on juba natuke selgem, mis vajalikud asjad puudu on olnud, siis oli kasulik otsida. Leidsin ka kadunud karbi rinnahoidjatega, mida tegelikult parajasti ei otsinud, aga millest olin eelmistel päevadel puudust tundnud. Olin ikka väga rahul. Täna tahtsin sealt siis ühe kasutusse võtta ja no absoluutselt ei leia kusagilt. et juba rõõmustad, et on olemas ja siis enam pole. Mh.

Oli kuidagi südantsoojendav näha täna inimesi poes maskideta. Mõtlesin, et küllap nad on kõik rahul, et ei pea mask ees poes käima. Ja siis mõtlesin, et kui tublid ja vaprad nad kõik olid, et enne maskidega käisid nagu nõuti ja loodeti, et sellest miskit kasu on. Kuidagi selline mõnus tunne oli sellest ühisest pingutusest.

Muidugi on igasugust liiklusärritust nii omada kui jagada tobe, aga ütleme siis nii, et see on pigem imestus. Ega polnudki millegi pealt ärrituda tegelikult. Lihtsalt vaatlesin seda asja.  Aga et nagu mis kuradi pärast... kui inimesel on oma külatänavasse keeramiseni nii kaks kilomeetrit ja siis ta niheleb seal oma autoga, tipptunnil istub mul tagumikus, nihverdab kõrvalritta, leiab taas võimaluse.. ja jõuab minust kaks autot ettepoole. Ja siis tõesti, kahe km pärast keerab ta parajasti oma tänavasse, kui tast mööda sõidan. See nihverdamine on niikuinii jabur, aga sellisel kellaajal ja sellises kohas ikka totaalselt arusaamatu.

 Hee, tasapisi hakkavad angervaksa õudusunenäod :) Põhiliselt sellest, et angervaks juba õitseb ja ma pole üldse valmis korjama. Mõni päev tagasi nägin unes, et pärnad õitsesid, kuigi oli kevad, nagu praegu on ja ma mõtlesin, et kuidas - juba?! Kas siis kõik tuleb sel aastal poole varem? Kas angervaksad ka juba õitsevad? Sel aastal peab seda korjamist veel laiendama ja kuivatamine on ka hetkel lahendamata... Peab ära lahendama, muidu vist kuni augustini angervaksaunenäod. Mõni töö ikkagi jookseb eest ära, kuigi enamasti lähtun sellest, et ei jookse ta kuhugi :)

Mind natukene masendab, et mul pole ühtki normaalselt töötavat nutiseadet. Sest tegelikult on mul neid päris vaja. No ühte oleks vaja. Nutitelefon sai mul olla vaid kaks kuud. Aastaid ei ostnud endale siukest, siis ostsin ja siis kaks kuud ja kõik. Kuidas siis nii? Kas ma pean jälle uue ostma? Kuradi kurat.

Sõitsin lapsele kooli järele, nagu ikka, Harju tänaval hoolega kõnniteele hoides. Sest noh... rattatool koliseb ja lihtsalt raputab korralikult. Mu arust sõidan absoluutselt viisakalt. Üks vanamees pidas vajalikuks kommenteerida, et sõida oma rattaga sõiduteel. Ma tavaliselt pikematesse vestlustesse ei astu sellistel puhkudel. Mõnikord ehk, kui pean vajalikuks midagi lähemalt selgitada. Aga üldiselt kipun ärrituma ja parem on kui kogu lugu ignoreerin. Ja siis ka läheb ikkagi veel vähemalt pool tundi, kui taas neutraalse enesetunde saan. Ikkagi üsna ebameeldiv, kuigi ei peaks olema. Ega ma pole vaevunud sellest kirjutama, kui see lugu edasi poleks läinud :) Nii 50 meetrit eespool oli mul vaja peatuda. Keerasin kõrvaltänava algusse ja kohmitsesin seal oma koti kallal ja silmanurgast nägin - sama vanamees kah sinna tänava otsa jõudnud. "Kas tõesti raputab perset nii palju, et ei saa sõiduteel sõidetud?". Jätkasin täielikku ignoreerimist ega vaadanud ta poole poole pilgugagi. Ole...

Kahe kuu jooksul on mul kaks korda käinud lukuabi - kord autos, kui võtme kogemata sissepoole lukustasin (tookord startisin jooke laiali viima), teinekord lükkas mul üks keldrivõtme nii sügavale sinna sisse, et ei saanud ise hakkama - lukuabi (siis olime startimas ratastega seitsmeaastase ühele sõbrannale külla). Viimati toppisin autovõtme asja eest teist taga pesumasinasse. Muidugi tulid kõik errorid (auto oli kenasti pakitud ja vaimud valmis maale sõitma) ja võtsin ta koost lahti ja paigaldasin uue patarei ja noh, lõpuks ta lakkas väitmast, et key not recognized, contact service ja pani mu auto käima. Aga uksi endiselt ei ava. Maale jõudsime kõigest kahetunnise viivitusega. Ostsin uue julla, mis ühendab spotify kõlaritega. Normaalne. Täna aga telefon väidab, et kõrvaklapid on ühendatud, ei ole ühendatud, on ühendatud, ei ole ühendatud, on ühendatud, ei ole ühendatud... Ja näib, et kõrvaklapijuhe on tugevam kui bluetooth, sest musa kõlaritesse ei saa, kuna telefon arvab, et kõrvaklapi...

Ma ei tea, kas huumorit on olnud nii palju, et see ei torka enam silma või siis on see puudunud. Aga eile midagi pudenes... Mäletate, eelmine kevad oli selline juhtum, et läksin eelkooli lapsele järele ja üks tüdruk hõikas mu seitsmesele, et su vanaema tuli! 😳 Eile aga uuris mu ema, et kas mu seitsmeteistkümnene on Tallinnas (ei ole). Talle oli koolis üks tüdruk öelnud, et mu seitsmesel oli vend järel käinud 🤪 See olin tegelikult muidugi mina.

Täna tekkis esimest korda sel aastal kuidagi kevadine tunne. Sõidutasin lapse kooli ja lihtsalt pidin veel väikse tiiru tegema. Juhtusin ka mere äärde, meri paistis majade vahel, mõnusalt vaikne ja rahulik oli. Tore oli sõita, natuke vihmalõhna ka. Kevadine. See mõne nädala tagune maika ja lühikese püksi teema.. no oli, aga justkui laenatud. Ja polnud seda õiget kevadist hõngu. Päike paistis kuumalt, aga mitte suviselt. Ja mitte kevadiselt. Mitte ka talviselt. Lihtsalt veider oli. Pikkade pükstega oli palav. Et nii lihtsalt oli.

Mul on mingi värk pesumasinast saabuvate  säravate purkidega :) Neis on iga kord nagu mingi uus algus, mingi lahe idee ilusate toiduainete hoidistamiseks. Miks nad üldse sinna masinasse satuvad? No ma mõtlen, et ära viskamiseks peaks puhtaks pesema. Et siis panen pakendikasti või klaasikasti või kusagile. Aga no siis ta on nii ilus ja särav ja sildistamata ja tahaks sinna midagi mõnusat sisse panna. Aga purke kuidagi ikkagi koguneb. Ja mul pole igaühesse midagi panna.

Vabriku tänaval on autoga sõites üks täiesti võimatu koht. Vaatad, et tuleb selline väike kõrgendus kiiruse vähendamise eesmärgil. Tavaliselt on need asjad nii ligi kahe meetri laiused. No umbes, võib-olla kitsamad. Sõidad siis sealt üles ja vaim on valmis alla sõitma, aga võta näpust, oodatud jõnksatust allasuunas ei tulegi. Siuke koht. Üles läheb aga alla ei tule. Imelik tunne iga kord.

On inimesed, kes ei suuda kohe kuidagi tagasi hoida sellist stereotüüpset reaktsiooni. Mul lapse õpetaja pakkus just hea näite oma videotunnis. Üks laps jagas oma rõõmu selle üle, et sõidab kellelegi külla ja sinna küll oli tal hea meel minna, sest see tädi seal annab alati kommi. No ja õpetaja reaktsioon - "kas on hea ikka nii palju kommi süüa?" Arrrrggghhh. Ma ei näe, kuidas see suhtlust soodustaks ega ka mitte selle lause kasutegurit. Küllap teab iga laps, et liiga palju kommi ei ole hea. Küllap öeldakse seda neile lihtsalt pidevalt. Hirmsasti püüan ise seda vältida. Alati vist ei õnnestu, seda nagu lihtsalt on mingil eluperioodil külge tambitud täiega. Aga vähemalt ma alati märkan seda. 

Kirjutamata on jäänud ühest asjast, millele mõtlesin maal. Tahtsin ikka pildi ka siia juurde teha, aga kuidagi ei õnnestunud. Käisime ühel õhtul naaberkülas (nii ligi 7 km) mune toomas. Lapsega, rattaga. Ja mulle meenus, kuidas kunagi ammuammu, teismelisena, käisin ka ühes kohas üle põllu tipatapa (paar km) kusagilt piima toomas. Mu arust on see üks romantilisemaid asju. Õhtupäikse käes naaberkülast munade või piima või muude toiduainete toomine.  Tahan kohe kirjutada ka ühest teisest sellisest täiuslikkuse hetkest, aga see on samuti üks neist. Tuleb välja, et mul on seda natuke raske selgitada, aga neis hetkedes/unistustes/ideaalseisundites on mingi täius ja rahu ja õnnelikkus. Sellised hetked, mida lihtsalt tahaks kogeda. Ja millele mõtlemine ka on päris mõnus. Või siis ka natuke kurb. Aga pigem ikka rõõmus :)

 Lugesin nagu eile kusagilt vilksamisi, et algkooli lapsed saavad 3.maist kooli. Hiljem tuli myfitnessi meil, et hakkavad trennid. Ja mu esimene mõte oli EI! Ei, ärge avage neid koole ja trenne ja mitte midagi. Ma ei taha mitte midagi. Kas peaksin muretsema? Varem ma ju tahtsin kõiki neid asju... Või vajab lihtsalt harjumist? Isegi õpilastega silmast silma kohtumine tundub hirmuäratavam kui nendega veebitunni tegemine, mis on ju ennekuulmatu. Aga no mul algavad ikkagi veebitunnid. Aga ühesõnaga - ei taha inimesi, ei taha trenni, ei taha kooli, midagi ei taha enam. Kodu, maa, slackline ja mõned sõbrad ja täiesti piisab sellest.

Mõnikord näed eksole sellist und, et hilined eksamile, kui eksam ukse ees või kui plaanid reisile minna, siis juhtub unenäos reisiplaanidega sada jama. Mina ärkasin täna hommikul täiesti kurnatult, sest nägin selliseid unenägusid enam vähem kõikide praegu käsil olevate või tänaseks plaanitud asjadega. Kõik läks lihtsalt valesti. Ja lisaks oli mul unes veel ratas miskipärast rattaparklas lukku pandud, et nagu valesti või maksmata parkimise pärast. Kuidas seda asja nimetatigi, mis kunagi pandi auto ratta külge, et sa ära ei saaks sõita, enne kui trahv makstud vms... Igatahes oli mu jalgrattale see paigaldatud, mingis teises riigis, ja ma mõtlesin, et mis kuradi riik see siuke on, kus jumala tühjas jalgrattaparklas sedasi tehakse. See oli siis vist ainus lamp jupp seal unenäos, ülejäänu oli umbes selles stiilis, et koosolekule ei suutnud jõuda ja sinna jõudes ei suutnud seal püsida, teamsis. Kokkusaamisele sõitmisega olid mingid takistused ja hilinesin. Siis sain pahandada, et ei oska min...

Tegelt oli õues ka ok, jube tuul ja vihm ainult :D Natuke vahepeal meenutasin endale inimesi nendest saadetest, kus nad lähevad üksi kusagile põhjanabale elama ja siis rassivad seal ja teevad igast pisiasju terve päeva, sest olud on keerulised jne. Võtsin ette töid, mis sellise ilmaga mõnusad olid, näiteks loopisin kivimüüri ümber kive minema ja mõned müüri pealt ka. Oli soe ja asjalik. Täiuslik. Tuul on muidugi selline raputab ust ja kolgib katust vahepeal. Puhub nagu pöörane. Ja hetkel õue vaadates näen, et sajab valgeid helbeid, kuigi üldiselt on ikkagi vihma tulnud.

Mul on hea meel, et eile kõik tubased tööd tänaseks jätsin ja tegin kõik asjad õues ära. St saabumisest alates kuni mingi seitsmeni olingi õues. Tassisin viimati maha võetud võsa ühte kohta kokku, võtsin veel natuke võsa, käisin slackline´il ja rattaga rannas. Vaatasin ka oma varemeid, kuhu tahaks kunagi välikööki ja uue ideena ka sauna. Nügisin sealt lahtisi kive alla ja vaatasin mida veel teha annab. Peamiselt lõikasin sealt siis võsa vähemaks ja loopisin kive eemale :) Täna on päris päris hull tuul ja ei ole vaibumist oodata ka. Ikka päris kole ilm on. Aga plaanin varsti ikkagi õue minna, vist seda kivimüüri "vaatama" :) Hommikul oli mul hea meel ka selle üle, et vets on õues. Natukene on raske ka soojast voodist feels-like--5, ja tormituule, ja vihma :) kätte minna, aga tegelikult annab see mõnusa energialaksu ja üldse kuidagi positiivse ühenduse loodusega. Pole harvad ka need juhused, et kui mul ikkagi on mingid mõistlikud riided seljas, teengi väikse jalutustiiru kusag...

Leidsin juustest puuoksa. Ma arvan, et võib üsna kindlalt öelda, et kui juustest puuoksa leiad, on olnud hea päev. Ma vist just alles kirjutasin, kuidas ma maal ei jõua ära imetleda ja tänulik olla oma maakoha eest. Täna sõitsin siin rattaga korra randa ja see tundus ka täiesti imetabane, et ma saan oma maakodust jalgrattaga lihtsalt randa sõita. Tundsin end maailma rikkaima inimesena. Varakevadel on kõik ikka nii teistmoodi. Eelmine kord kõndisin siin enda maa piiridest nii kaugele, kui ma polnud kunagi käinud. Oli avaram ja kõik paremini näha, võrreldes suvega. Rannas, täna, läksin ka tavalistest chillimiskohtadest edasi, kohaliku pankrannikuni (no paras savihunnik tegelt). Ja täitsa oleks veel läinud, aga ikkagi ei läinud :)  Sookurgesid kohtasin tee peal. Kuulsin neid juba randa sõites, aga miskipärast silmaga ei tabanud. Tagasiteel tabasin.

Päris lahe, kui juhtub sedasi. Et kuulasin Spotifyst muusikat, üht pleilisti, õues kõndides. Mõtlesin, et pärastpoole märgin sealt neljanda ja kuuenda loo meeldivaks. Kui oma mitte-telefoni (see on juba omaette jutt) lõpuks taskust välja võtsin, selgus, et olin need juba meeldivaks märkinud. 

Ma ei tea, kas need 7-aastase repliigid juba tüütavad? Mind lõbustavad iga päev. Näiteks paar päeva tagasi. Õhtul, eks ole, nagu hakkaks magama minema, aga mul veel vaja tainas ära vormida ja karpidesse panna ja natuke kiiresti kööki koristada. Küsib siis mu käest: "Kas sul täna päevaplaanis magamaminek ka on?" Ma lihtsalt täiesti siiralt ei saanud tema imetabasest sarkasmist aru ja palusin natuke selgitusi. Selgus siis jah, et see tähendas, et kas ma kavatsen juba magama tulla ja talle lugema hakata või misasja.

Olin seda naist näinud juba kaks korda seal samas kohas. Liivalaia tänaval Olümpia juures ülekäigul. Oli tuttav nägu ja seostus mingite ebameeldivate mälestustega. Mõnikord on nii, eks, et ähmaselt nagu meenub kontekst, kus kellegagi kokku oled puutunud. Et kas tegemist on kusagilt töölt mõnega, või nt sellise võõra inimesega, kellega oled mõnel koolitusel olnud jne.. Selle naisega seoses tundus, et ta on mingit sorti teenindaja, nt raamatukogus või mõnes poes, kus ma olen pidanud mitu korda käima ja justkui mingit muret lahendama. Aga no ei meenunud midagi. Oli vaid selline ebamääraselt ebameeldiv tunne. Kolmandal korral sain aru. Eks ma pingutasin ka kõvasti. Ta on üks nahaarst seal samas polikliinikus. Olen seal lastega kahe erineva arsti juures käinud. Üks on tore ja teine on tõre ja üldse mitte abivalmis. Või vähemalt tookord ta oli selline. Aga ühest korrast piisab, eks.

Olen juba mõni päev linnas olnud nüüd, aga kui viimasel päeval maal nõusid pesin, tekkis vajadus kirjutada kõige tüütumatest nõudest. No need on boršisupikausid. Ükski muu toit ei määri nõusid ja eeskätt pesukaussi nii ära kui borš. See vastik rasvane oranžikas triip seal pesukausi keskel on kole ja tüütu, sest seda tuleb spetsiaalselt pesta ja see külm rasv on kuidagi eriti ebameeldiv. Ma pole tõesti märganud, et ükski teine toit sellist jama põhjustaks.  Muidu mul talvine nõudepesusüsteem oli päris ok. Et kogusin päeva jooksul kõik nõud kaussi ja õhtul pärast õhtusööki pesin kõik puhtaks. Toas siis. Ei viriseks, midagi häda polnud. Lihtsalt suvel on chillim.

Ei ole nii, et üks kord olin rahul, et mul on maal külmkapp ja pliit ja uus katus (st üsna soe tuba). Iga kord, kui süüa teen, tunnen imestust ja tänulikkust, et ma saan lihtsalt külmkapist midagi võtta ja pliidi peal sellest toitu valmistada. Et mul on nõud riiulis ja hulk toiduaineid ka kohapeal olemas. See on lihtsalt nii uskumatu ja imeline. Sest noh... nii 6 aastat tagasi polnud mul ju midagi. Ja siis mõned aastad tagasi toimus kogu toidutegu õues lõkkel, ja mõnikord hommikusöök toas priimusel. Ja üldse, et see maja on nii mõnus ja mu arust isegi hubane ja igati elatav (vähemalt lühiajaliselt). Ja ma pole muidugi mingi rahamees, eks. Sellega olen lihtsalt niisama rahul (st ei mingit imestust ega tänulikkust), et ma olen oma rahaga kuidagi sedasi majandanud, et mul on olnud suveks see raha, et külmkapp ja pliit ja katus.... jne. Tänulikkus on aga kuidagi abstraktne. Muidugi ma olen tänulik kõigile, kes on aidanud, sest ega katus või elekter või maja pole mu enda ehitatud (kuigi on ...

 No ma ei või. Ise olen viimasel ajal üsna apaatne olnud, asju ei saa korralikult tehtud ja energia on ka suuremalt jaolt miinuses. Mõni asi teeb rõõmu, aga korraks. See-eest valmistab mulle endiselt rõõmu mu tütre huumorisoon. Ma ei tea, kas seda on võimalik nüüd siin kirjapildis edasi anda, millise ülistuse ta ükspäev vetsupoti suunas ette vatras, aga ma püüan. Selle siirus, pikkus ja põhjalikkus oli ikkagi jalustrabav. Kardan, et päris kõike ma ei suutnud meelde jätta, aga see kõlas umbes nii: Oh, pott, nii hea, et sa oled meie kodus! Pott on nagu ema, teda on sul vaja. iga päev. Mõtle noh, ilma potita, kui halb kõik oleks, teda on sul just kuigi palju vaja.

Pidi olema, et mõned kaotavad oma maitsetaju kui koroonat põevad. Et sööd tuttavat asja, aga ei tundu kuidagi tuttav. Ma loodan, et olen terve, aga mul on selline asi, et ma vist kuulen imelikult. Kuulan eesti laulu ja kõik nagu laulaksid natuke mööda. Aru ma ei saa. Vaevalt see päriselt nii on. Üks lugu tundus nagu üleni täiesti arusaamatu. Mõned lihtsalt kohati väga ebamäärased.

Ronimisministeeriumis märkasin täna oma sooje sokke ühe posti kõrval. Ja mulle meenus, et tõesti - ükspäev olin neid kodus sokikastist otsinud ja neid ei olnud seal. Sest need olid ju Ronimisministeeriumis. Aga tol hetkel ei osanud ma seda muidugi aimatagi.

Uued tasemed kaotamises ja unustamises. Et noh.. viimati eks ole, oli see asi, et jõudsin oma tavaariga toast trepikotta, aga mitte autosse, nii et pooled asjad jäid siis maha. No eile unustasin oma kiivri külla ja täna kaotasin oma veepudeli kusagile.. tartusse? Aga! See kõik on ju tavaline. Täna selgus, et olen oma arvutis ära kaotanud kõik allkirjastamisega seotud tarkvara. Enne oli, aga nüüd enam pole. Siuke asi siis.

Mõtlen, et saaksin oma 7-aastase tunnustavatest lausetest sellise omapäraste reklaamsõnumitega tootesarja: Mõni lõhn või midagi: "Mmm, see lõhnab nagu ponisaba!" Vastlakukkel: "Vastlakuklit tasub pigem süüa käte kui lusikaga" Rinnahoidja: "Tahaksin ka endale selliseid rippuvaid tisse" Seikluspark: "kui see on tõesti tema tehtud, siis mul on au selle peale minna." - no see oli meil ühe sõbra tehtud pargike. Aga sobiks ju iga seikluspargi kuidagi personaalsemaks lähenemiseks. Sest eks igaühte on mingit tüübid ju suure hoolega meisterdanud. Muidugi sellist lähenemist või muudegi toodete puhul rakendada. Nii tore teada, kes su asjad on teinud. Vahepeal vist oli isegi selline kampaania. .... Peab veel meenutama.  Ja tähele panema, sest seda huumorit ikkagi jätkub,

Huvitav, et rongivile kõlab ka külmas nii äratuntavalt teitsmoodi. Ja trammid. Läksin üleeile hommikul kööki kohvi tegema ja need helid panid mõtlema, et äkki on külmaks läinud. Mingit nutiseadet mul hetkel pole ja termomeetril on patareid tühjad, nii et pidin ootama, et teismeline ärkaks ja ilmainfot jagaks. Kõik muidugi teavad, et nii oligi. Oligi külm.  Natuke olin mures ka, et kuidas siis ikkagi on sellise külmaga rattaga sõita. Panin ühe kihi riideid juurde. No mis ma oskan kosta - palav oli. Sõrme- ja varbaotsad natuke hakkasid külmetama, aga muidu nagu ikka. 

Ma olen liiga laisk, et spordiklubi joogamatti kasutada, st seda enne ja pärast küürida. Ja ma ei võta kunagi ka mingeid abivahendeid, klotse vms. Seega ma kannan kaasas isiklikku matti ja muid asju ei kasuta. Mu joogaõpetaja aga on vastupidi - liiga laisk, et oma joogamatti kaasas kanda, nii et ta kasutab spordiklubi oma ja puhastab selle enne ja pärast trenni korralikult ära. No vot jah sedasi siis.  Mulle meeldib, kui kodu on korras ja mulle meeldib ka koristada. Aga samas meeldib mulle asju laiali jätta ja no üldse mitte korda hoida kogu aeg. Ja siis meeldib kõik ära koristada ja siis on nii mõnus. Ja siis jälle mitte kogu aeg tähelepanu pöörata sellele, kas teen kusagile saapaga mõne jalajälje või jäävad mu riided laiali või tass valesse kohta jne.

Õnneks varustab 7-aastane mind ikka huumoriga. Seisab köögilaua juures ja vaatab taldrikule lõigutud greipi ja apelsini ja nende koori. Mandariinid on ka seal kuagil. "Miks mandariini koortes on need?"  "Need valged ribad?" "Ei" "Need täpikesed" "Ei! need..." ja osutab taldrikul olevatele greibitükkidele.

 Aa. Muidu, kui kedagi jäi huvitama... kuidas lõppes mu väljasõit nädalavahetusel. Kas see vastumeelsus sõita oli ehk halb eelaimdus? Kas kõik võttis hoopis positiivsema pöörde? Noh, ei seda ega teist, tegelikult. Midagi hullu ei juhtunud selles mõttes, et jõudsime elus ja tervena tagasi. Mis on ikkagi kõige olulisem. Meeleolu läks aga kiirelt veelgi allamäge, kui selgus, et mõned minu jaoks väga olulised asjad maha jäid. Aga ma ei tahakski sellel pikemalt peatuda. Sest noh. Nii isiklikuks vist ka siin ei lähe. Või lähen? Halva eelaimduse juurde tulles. Olen ilmselt 7 aastat näinud mõnikord unenägu, kus mu väiksem laps kukub kusagile sügavasse vette ja vajub ja vajub ja... Selline väikeste variatsioonidega unenägu ja õnneks alati õnneliku lõpuga. Ja mitte liiga korduv. Ja kui ta mul suvel päriselt ujumisrõngast vee alla pudenes... siis mõtlesin küll. Ja siis mõtlesime mõlemad, et nüüd on küll ujumistrenn. See läks kahjuks untsu. Ja pole muidugi üldse selline soodne ujumistalv. Aga ...

Mõnda asja on väga lihtne muuta. Natuke märkamist ja fookust ainult. Mul on pidevalt selline jama, et unustan rattatulesid laadida. Enamasti teen seda tööl, sest laadida saab hästi nt arvuti usb aukudest. Teine variant on küsida pojalt akupanka ja sealt laadida. Seda saab siis kodus teha. Ja no kui ma arvuti koju viin, siis arvutist ka, aga ma üldiselt ei hoia seda kodus pikemalt avatuna. Niisiis. Laadimine tööl. Asi toimub nii: saabun rattaga, pargin ratta ära, võtan tuled, pistan tasku, õhtul hakkan ära minema, leian tuled taskust ja olen ahastuses. On olnud ka nii, et võtan tuled kaasa, tööl meenub, et pidin tulesid laadima, aga arvan, et unustasin võtta jne. Ja kõike seda on juhtunud kor-du-valt. KORDUVALT!  Liiga palju kordi. Pimedas sõites lihtsalt ei saa seda lubada. Lahendus oli muidugi imelihtne. Pean tuled pistma kusagile sellisesse kohta, mida ma tööl  kasutan. Näiteks sinna taskusse, kus on ka mu telefon. Enamasti võtan telefoni tööl taskust välja. Või siis kotti, ...

Ja siis võib ootamatult tabada masendus või hakkab endast lihtsalt hale. Või avastad, et sa ise oled kusagile kadunud. Näiteks oli plaan sõita nii 220 km lõuna poole külla. St polnud otseselt minu plaan. Alustame sellest, et ettevõtmises on 4 osapoolt. 1. tahtis nii hirmsasti sinnapoole minna, et jäin nõusse. 2. osapool on meid nõus vastu võtma, kuid alates laupäevast. 3. osapool tahab aga koos meiega, aga juba pühapäeva hommikul tagasi hakata sõitma. 4. võiksin siis mina olla - et osta kütust ja külakosti ja lõbusta seda esimest, sõida ja tee nii nagu kõik ülejäänud tahavad. Kahtlen ka pisut, kui väga me oodatud oleme sinnapoole. Ma ei tea. Ma ei suuda näha, mida see kõik mulle head teeb. Enam ei tahagi nagu minna. Ja hops. Pole ka eriti rõõmus olla.

Umbes samamoodi nagu ükspäev hakkas järsku tunduma jabur see vene koolide teema, siis samamoodi tabas mind täna öösel (noojah.. jällegi see kolmest kuueni passimine), et on üsna jabur, et lastele antakse koolist ka koju õppimist. Et nagu tõepoolest. Milleks see kool on siis? Pole ju normaalne kõikse aeg mingeid kooliasju õppida, millest sind pooled absoluutselt ei huvita. Muidugi jääb see teema, et mis on alternatiivsed tegevused. Aga järele mõeldes pole see mingi teema. Kohati mingite asjade lugemine ja ehk ka nt keeleõppes sõnavara üle kordamine ja muu säärane tundub ok, aga üldiselt peaks poole päevast ikka midagi muud püüdma õppida kui kooliasju.

Mul jäi kripeldama, et paar postitust tagasi olid ühes lauses koos "juuretis" ja "tast suurt rõõmu pole". Igaks juhuks niisiis täpsustan, et siin polnud üldse vaja mingeid paralleele vedada, võrdlesin konkreetselt juuretist ja hamstrit kui lemmiklooma. St juuretis ja hamster on lemmikloomana samaväärsed. Juuretisest iseenesest on muidugi palju rõõmu. 

Käisime uisutamas. Seal oli ka üks selline väiksem klassitäis noori. Rääkisid vene keeles. Ja mulle järsku tundus maailma kõige jaburam asi, et meil on venekeelsed riigikoolid. See on absurdne nii riigi vaatenurgast kui ka tegelikult nende lapsevanemate vaatenurgast, kes oma lapsed venekeelsesse kooli panevad. Ühesõnaga, kõikse aeg on need vene koolid olnud onju, ja no vähe neid ju pole. Ja äkitselt mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, et see saab nii olla.

Mind üldiselt ilm ja aastaajad väga ei huvita (olen muidugi korduvalt seda siin öelnud ja iga kord lõpuks selgub, et ma võin ju nii öelda, aga tegelikult kõik see mõjutab mind üsna palju, kuigi mulle ei meeldi ilmast või pimedusest rääkida, kui see just praktilisel eesmärgil pole). Olen hakanud igatsema valguse järele. Ärkan varakult ja kui teen hommikul mingeid tööasju veel kodus või tööd meenutavaid asju, vms.. kuidagi väsimus tuleb peale ja üksildane tunne tekib. Teisalt muidugi, mulle tegelikult ei meeldi praegu väga ka siis kui on valge :) Kõik on kuidagi must ja segamini õues praegu. Nagu oleks lund, aga siis on ikkagi mingi pori või porijää. Linnas. Maal oleks muidugi kõik teistmoodi. Aga see hommikune hetk, kui hakkab valgeks minema. Tekib lootus, et päev algab ja valgus tuleb ja tuled veel põlevad tänavatel ja on näha, et lumi on maas. Kuid ei paista seda korralagedust nii hästi. Nii pooleks tunniks tundub kõik täitsa tore.

Vahepeal läks juhe kokku ja tundsin, et ei saa oma saiatainale anda seda mida vaja ja loobusin. No... nagu veidi aega tagasi mainisin on mul tainastega oma suhe. Ja see saiategemine ei ole tegelikult absoluutselt niisama lihtsalt saiategemine. Et juuretise ja tainaga on nii palju mässamist ja saia laiali jagamine on samuti kuidagi emotsionaalne, siis see kõik on üldse mingil teisel tasandil kui lihtsalt mingi praktiline saiavalmistamine.  Nojah... aga täna ma vaatasin oma hüljatud juuretist, mille tegelikult plaanisin külmkapinurka pakkida,  paremaid aegu ootama, aga oli ikkagi jäänud aknalauale seisma... ja mul hakkas tast kahju. Ja enda pingutusest võib-olla... või ma ei tea. Lihtsalt ei saanud nii hoolimatu olla. Igatahes võtsin mõlemad juuretised ja viskasin neist suurema osa minema ja puhastasin purgid ja toitsin neid hoolega ja süda jäi rahule.  Juuretis on umbes nagu hamster :) Et pead talle süüa andma ja aeg ajalt puuri puhastama, aga lemmikloomana tast ikkagi suu...

Ei osanud lumega vist muud peale hakata kui rattaga sõitma minna. Kuigi kogu aeg on kihk midagi teha, kusagile minna, looduses olla, ja selles olematus maamajas. Aga ma ei tee midagi. Ja see on ängistav. Kurnav. Ma pean midagi ette võtma sellega. Homme lähen tööle, siis rahu majas. Rattaga oli huvitav, pole varem päris lumega sõitnud. Võib sõita küll. Tänase pehme, paksu ja kohati lörtsise lumega oli kohati libe, aga sõidetav. Muid muresid ka polnud. Autoteele siiski väga ei kippunud. Seal oli ikka eriline plöga. Paks plöks, mis pritsis mõnuga kõikjale. Ja no ega autojuht kiirust ei kannata ju maha võtta. 

Huvitav, kas kellegi unistustepagasis puudub unistus hubasest maamajast... talvisest loodusest selle ümber, soojast ahjust, väiksest puupliidiga köögist ja suurest kuumast ahjust, mis kütab kõik soojaks. Ja kui ikkagi külm sisse jääb, siis toetad selja sinna ahju vastu ja tõstad jalataldu vaheldumisi ka sellele ja lõpuks oled mõnusasti läbi kuumenenud. Mu mälestustepagasis on seal juures veel kivikõvad küpsised köögikapis, köömne- või piparmünditee, vanaema... Ja ma tahan seda nii väga veel. Seda vanaema enam pole ja paraku seda maja ka mitte. Kuigi võiks olla. Ei tea, kas ma oleks näiteks praegu seal...  Selle konkreetse maja ümber polnud eriti palju loodust. Kui saaks... tahaks seda hubast maja ja palju loodust ja vist oleks üsna täiuslik. Mul võiks tõesti selline maja olla. Aga vähemalt on mul see, mis on. Aga talv on ikkagi maajamaga täiesti katmata.