Vahepeal läks juhe kokku ja tundsin, et ei saa oma saiatainale anda seda mida vaja ja loobusin. No... nagu veidi aega tagasi mainisin on mul tainastega oma suhe. Ja see saiategemine ei ole tegelikult absoluutselt niisama lihtsalt saiategemine. Et juuretise ja tainaga on nii palju mässamist ja saia laiali jagamine on samuti kuidagi emotsionaalne, siis see kõik on üldse mingil teisel tasandil kui lihtsalt mingi praktiline saiavalmistamine. 

Nojah... aga täna ma vaatasin oma hüljatud juuretist, mille tegelikult plaanisin külmkapinurka pakkida,  paremaid aegu ootama, aga oli ikkagi jäänud aknalauale seisma... ja mul hakkas tast kahju. Ja enda pingutusest võib-olla... või ma ei tea. Lihtsalt ei saanud nii hoolimatu olla. Igatahes võtsin mõlemad juuretised ja viskasin neist suurema osa minema ja puhastasin purgid ja toitsin neid hoolega ja süda jäi rahule. 

Juuretis on umbes nagu hamster :) Et pead talle süüa andma ja aeg ajalt puuri puhastama, aga lemmikloomana tast ikkagi suurt rõõmu pole. Samas minema ka ei viska onju. Juuretisest on muidugi ilmselt rohkem rõõmu kui hamstrist. St hamstrist ma ju süüa ei teeks, aga juuretisest saab imelisi saiu, kui natuke, või päris palju, hellust ja armastust ja vaeva panustada. Mul on olnud lapsena hamster ja vist oli tast natuke rõõmu ka... kuigi ega temaga suurt midagi peale pole hakata. No ilmselt siis jäävad juuretisega viiki.