Ei osanud lumega vist muud peale hakata kui rattaga sõitma minna. Kuigi kogu aeg on kihk midagi teha, kusagile minna, looduses olla, ja selles olematus maamajas. Aga ma ei tee midagi. Ja see on ängistav. Kurnav. Ma pean midagi ette võtma sellega. Homme lähen tööle, siis rahu majas. Rattaga oli huvitav, pole varem päris lumega sõitnud. Võib sõita küll. Tänase pehme, paksu ja kohati lörtsise lumega oli kohati libe, aga sõidetav. Muid muresid ka polnud. Autoteele siiski väga ei kippunud. Seal oli ikka eriline plöga. Paks plöks, mis pritsis mõnuga kõikjale. Ja no ega autojuht kiirust ei kannata ju maha võtta.