Ei ole nii, et üks kord olin rahul, et mul on maal külmkapp ja pliit ja uus katus (st üsna soe tuba). Iga kord, kui süüa teen, tunnen imestust ja tänulikkust, et ma saan lihtsalt külmkapist midagi võtta ja pliidi peal sellest toitu valmistada. Et mul on nõud riiulis ja hulk toiduaineid ka kohapeal olemas. See on lihtsalt nii uskumatu ja imeline. Sest noh... nii 6 aastat tagasi polnud mul ju midagi. Ja siis mõned aastad tagasi toimus kogu toidutegu õues lõkkel, ja mõnikord hommikusöök toas priimusel. Ja üldse, et see maja on nii mõnus ja mu arust isegi hubane ja igati elatav (vähemalt lühiajaliselt). Ja ma pole muidugi mingi rahamees, eks. Sellega olen lihtsalt niisama rahul (st ei mingit imestust ega tänulikkust), et ma olen oma rahaga kuidagi sedasi majandanud, et mul on olnud suveks see raha, et külmkapp ja pliit ja katus.... jne. Tänulikkus on aga kuidagi abstraktne. Muidugi ma olen tänulik kõigile, kes on aidanud, sest ega katus või elekter või maja pole mu enda ehitatud (kuigi on minu korraldatud), aga tunnen sellist üldisemat tänulikkust, et see üleüldse on võimalik. Võib-olla ma ei oska seda seletada... Aga võib-olla oskasin?