No ma ei või. Ise olen viimasel ajal üsna apaatne olnud, asju ei saa korralikult tehtud ja energia on ka suuremalt jaolt miinuses. Mõni asi teeb rõõmu, aga korraks. See-eest valmistab mulle endiselt rõõmu mu tütre huumorisoon. Ma ei tea, kas seda on võimalik nüüd siin kirjapildis edasi anda, millise ülistuse ta ükspäev vetsupoti suunas ette vatras, aga ma püüan. Selle siirus, pikkus ja põhjalikkus oli ikkagi jalustrabav. Kardan, et päris kõike ma ei suutnud meelde jätta, aga see kõlas umbes nii:

Oh, pott, nii hea, et sa oled meie kodus!

Pott on nagu ema, teda on sul vaja. iga päev.

Mõtle noh, ilma potita, kui halb kõik oleks, teda on sul just kuigi palju vaja.