Sõitsin lapsele kooli järele, nagu ikka, Harju tänaval hoolega kõnniteele hoides. Sest noh... rattatool koliseb ja lihtsalt raputab korralikult. Mu arust sõidan absoluutselt viisakalt. Üks vanamees pidas vajalikuks kommenteerida, et sõida oma rattaga sõiduteel. Ma tavaliselt pikematesse vestlustesse ei astu sellistel puhkudel. Mõnikord ehk, kui pean vajalikuks midagi lähemalt selgitada. Aga üldiselt kipun ärrituma ja parem on kui kogu lugu ignoreerin. Ja siis ka läheb ikkagi veel vähemalt pool tundi, kui taas neutraalse enesetunde saan. Ikkagi üsna ebameeldiv, kuigi ei peaks olema. Ega ma pole vaevunud sellest kirjutama, kui see lugu edasi poleks läinud :) Nii 50 meetrit eespool oli mul vaja peatuda. Keerasin kõrvaltänava algusse ja kohmitsesin seal oma koti kallal ja silmanurgast nägin - sama vanamees kah sinna tänava otsa jõudnud. "Kas tõesti raputab perset nii palju, et ei saa sõiduteel sõidetud?". Jätkasin täielikku ignoreerimist ega vaadanud ta poole poole pilgugagi. Olen aeglane, eks. Oleks iseenesest võinud lihtsalt vastata, et jah. Sest no nii see tõepoolest on. Aga raputab muidugi kogu sisikonda, pluss ratas koliseb koledasti. Õnneks oli vanamehe sõnastus piisavalt naljakas, et ärritust maandada.