mood and fusic

Käisin eile kinos vaatamas filmi Itaalia õhtu. Oli selline toiduga seotud ja eks see siis ajendas minema. Pluss meeldiv seltskond. Filmi tõlkes oli üks eriti nunnu apsakas :) Üks koledam asi oli ka, aga räägime sellest nunnust, eks. Ja jääme ikkagi positiivseks ja oletame, et tõlkijal oli tõlkimiseks väga vähe aega ja filmi pold ja teksti pold ja kuulmise järgi tõlkis. Oli selline koht, et kolm tegelast jäid vait, kuna üks rääkis välja asja, mida üks teine polnud pidanud teadma. No siis nad seal siis vaikisid, kuni üks tõstis klaasi ja ütles "Ma teen võileiba!" (või teeme võileiva vms). Noh, samal hetkel jõudis teadvusse ka "Let me make a toast". Paar sekundit kulus ja saalist kostis sostamist ja muhelemist. See "ma teen võileiba" oli nii ootamatu ja vahva :) Aga tegelikult ei tehtud sellest restoranis kunagi ühtki võileiba muidugi. Küll aga tehti sellist küpsetatud pastat nagu timbali ja ma juba uurisin võimalikke retsepte ja tahaks kuidagi ise ka proovi...

Jipikajee! leidsin midagi positiivset, millest kirjutada! :) Kusjuures just pool tundi enne oli mulle selgeks saanud, et kui asjad on halvasti on asi minus. Ja see tundus kurb. Aga positiivne on see, kui püüad mingeid asju ajada ja inimesed on sõbralikud ja vastutulelikud ja tõepoolest püüavad aidata. Näiteks eile, püüdsin Bonaparte´i Delist 60 makrooni tellida. Inimene täpselt ei teadnud, kas võiks õnnestuda, lubas tagasi helistada. Ja helistaski, kuigi pidi kahjuks ütlema, et ei saa. Hiljem astusin läbi Bonaparte´i Bistroost, et äkki neil seal on. Kohe ei olnud, aga müüja käis uuris asja ja arvas, et saab küll. Õhtul veel helistati mulle ja täpsustati asju ja helistaja oli nii viisakas ja abivalmis. Olin sillas. Nüüd helistasin Marks&Spencerisse, et kas neil müüakse mincemeat ´i. Inimene seal täpselt ei saanud aru, aga ütles, et ta läheb ja küsib. Helistasingi viie minuti pärast uuesti ja oligi käinud ja küsinud. Neil siiski pole sellist asja. Aga ikkagi oli sümpaatne. Eks ma kee...

Ma ei ajastanud seda sõnastiku ilmumist spetsiaalselt detsembriks (kui ajastasin, siis tegelikult eelmiseks detsembriks), aga nüüd on see igatahes valmis saanud ja peagi poodides. Järgmisel neljapäeval kell 18.00 aga on kõik oodatud Solarise Apollosse väikesele tutvustusele .

Selle nädala neljapäeva ja reede veetsin (veedan tegelikult alles, praegu on lõunapaus :) Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006-2010) kolmandal konverentsil. Räägiti, millega on viimaste aastatega hakkama saadud. Mõned asjad, millest juttu, võiksid huvi pakkuda ehk ka neile, kes otseselt keelega ei tegele. Siin mõned lingid uurimiseks ja katsetamiseks http://www.rabauti.ee/clc kollokatsioonide otsija, otsib korpusest otsitavast sõnast paremal ja vasakul olevaid sõnu. Keeleveebis saab ka lihtsalt niisama korpusest otsida sõnu ja vaadelda nende konteksti, kui valida sealt altpoolt nt tasakaalus korpus. http://haldjas.folklore.ee/justkui/sonastik/ päris tore fraseologismide sõnastik. Seal saab otsida nii konkreetse sõna järgi, nt sisestades otsingusse pea (pluss tühik), tulevad igasugused "pead" sisaldavad fraseologismid. Kuid saab ka otsida nt et kuidas on pea kohta öeldud, selleks valite vasalikul Inimene, siis inimene kui tervik - kehaosad - pea. http://www.dialoogid...

Vaatasin telekat, või tegelikult tegin midagi muud ja telekas käis ja muidugi tuli reklaam ja reklaamiti plei dohh´i... doh? mu silmad läksid tõepoolest poole suuremaks.. doh? Ei noh, mis seal ikka, aga imestan lihtsalt, kust need vaaanišid ja rassseerijad ja dohhid tulevad...

Mulle küll meeldib väga ka see üks Sigur Rosi plaat, mis mul on, aga Jónsi üks on ilmselt kuidagi popim või midagi, igatahes olen ta fänn :) Eriti lahe on ta laive vaadata, sest ta jääb nii järjekindlalt enda juurde nii oma kostüümide kui lavakujundusega. See on nii suurepärane. 'go live' preview from Jónsi on Vimeo .

Tegin täna doonoridebüüdi. Üks hea sõber oli minemas ja ammugi oli juba piinlik, et pole käinud verd andmas, nii et igati sobilik oli minna. Muidugi pabistasin. Üldiselt läks kõik hästi, kuigi kohe esimeses etapis oleks mind peaaegu diskvalifitseeritud. Küsiti, et kas olen korralikult söönud ja no ma mingit praadi polnud söönud. Saadeti vastuvõtust arstiga konsulteerima ja lugesin kõik asjad ette, mis söönud olin ja pääsesin siiski edasi. Vererõhk ja hemoglobiin olid täiuslikud ja enne vere loovutamist pidi veel mahla jooma ja nati ootama ja kõik oli tore. Veri jooksis ka hästi, päris ruttu sain oma portsu kokku. Pärast sain kingituse ka, st ise võis valida, mina valisin täringumängu, lapse rõõmuks (kahjuks siiski kurvastuseks, kuna õhtuse täringumängu kaotus morjendas teda nii kohutavalt, et ta nokkis oma soki jalas katki, ja lamas põrandal ning keeldus ühtki asja tegemast). Enesetunne oli kokkuvõttes igati hea ja jäin vägagi rahule.

Iga päev on vastasmaja akendes kohe mu vastas õhtu ruloo ees ja tuli põleb ja hommikul on ruloo ära võetud ja tuli ka ei põle. Nii on tõepoolest iga päev olnud. Peab ütlema, kuidagi nukker on, kui täna on aknad pimedad. Äkki on nad avarii teinud? Äkki on teatris? Tegelt mul pole muidugi aimugi, kes seal elab, aga ikkagi... :)

Kui siin võtsin kord nõuks kirjutada mõnusatest asjadest, siis tegelikult on nii, et kõige mõnusamad asjad on mingid hetked. No näiteks eile, kui hommikupoolik oli päris kiire ja siis olin Pärdi eelkooli viinud ja ise ülikooli jõudnud ja istusin uue maja neljanda korruse kohvikus, mille kõrval on selline suur aatrium, kus saab pehmetel toolidel istuda ja aatriumi esimese korruse aknad avanevad raamatukokku. Kohvikuosas mängis täiuslik kohvikumuusika Carla Bruni näol. Jõin chai lattet (mis ei olnudki pulbrist vaid ehtsast maitseainete segust), lugesin mulle Leipzigi raamatukogust saabunud raamatut ja niii rahulik oli. Ümberringi oli rahulik ja sees ja selline täiuslik hetk. Üldse on see ülemise korruse kohvik hea leid. Mõlemad on Kehrwiederid, aga all on siblimine ja kuidagi mürarikas ja kuidagi selline läbikäiguhoovi moodi. Naljakas on aga see, et kui kord unustati minult all supi eest raha küsida (avastasin suppi süües äkitselt ja käisin maksin ära), siis seekord pidin meelde tuletama...

Mingi filmipäev oli eile vist. Lisaks kinole vaatasin pärast mitut filmi, telekast, laupäeval, kujutate ette. Tavaliselt ei tule laupäeval telekast mitte midagi. Ja nüüd, kolm filmi, neist kaks ühekorraga :) No mu esimene film oli tavaline, aga päris tore siiski, mulle meeldis hästi ja ajas jubeda koogiisu peale :) Aga vot see viimane film.. sellega oli nii, et päris algust ei näinud, aga kui vaatamata hakkasin, olid ekraanil ilusad inimesed ja jäin vaatama. Filmi nimi oli Notes on a Scandal . Häda on nüüd on aga selles, et mingist hetkest hakkasid seal asjad päris halvaks minema ja mul polnud jaksu vaadata, kuidas kõigi elud untsu lähevad ja panin teleka kinni. Pikutasin veel ja mängisin telefonist mingit mängu ja mõtlesin filmist. Hommikul mõtlesin uuesti sellest filmist ja vaatasin nüüd IMDb-st paar klippi veel ja huhh... no nii kummitab. Peab vist ükskord ikka lõpuni vaatama.

Käisin lapsega kinos, vaatasime filmi muumitrollist ja punasest komeedist. Filmi kohta ei oskagi midagi öelda, komeet oli päris õudne minu meelest ja üldse... .Filmi keskel tundsin äkki mingit jubedat haisu. No ikka sellist väga ebameeldivat, aga see kuidagi hajus ja olin pisut segaduses, kas ikka oli midagi. Kui film lõppes, nägin kuidas mu selja taga istunud mees tossusid jalga tagasi hakkas panema.

Üks asi veel. Vaatasin päeval korraks meilboxi ja oli tulnud päris mitu kirja. Üks kiri oli kirjastusest, paluti lühikest tutvustust mu Kokandussõnastiku kohta. Kuna mul asjalik jutt tuleb ikka üliaeglaselt, siis tõstsin selle koostamise päevasest ajast hilisemaks. Nüüd siin hakkasin mõtlema ja võtsin kirja uuesti lahti, et loen korralikult läbi, et mis täpselt tahetakse. Kirja kõige viimane lause oli mingi pikem liitlause või kuidas neid nimetatakse ja see lause lõppes nii: siis vajaksin neid asju juba täna. Vist mingi kirjanduslik võte on ka, et tähtsad asjad viimasena.

Istun siin ja mõtlen juba tükk aega, mida ilusat tänasest päevast kirjutada. Põhiliselt olen täna vaielnud (kahjuks mitte midagi konstruktiivset) ja mitme asja pärast muretsenud, mingite asjade kallal vaeva näinud, kuid nendega ühele poole saades siiski mitte eriliselt rõõmustanud. Seda enam oleks tore see suhkrutükk kusagilt välja noppida. Aga tundub, et olen liiga väsinud...ja kuidagi kuri. Ilmselt kuri olles ei ole päikesekiiri ega suhkrutükke näha. Siis paistab isegi tume taevas tumedam ja see suhkur oleks ka nagu kibe.

Kas te kujutate ette, mõne inimese jaoks võib tualettpaberi valimine olla ülesanne, mille kohta võib õudusunenägusid näha? No vot mina olengi selline. Võib-olla ei hakkaks detailidesse laskuma hea paberi kriteeriumite üle arutledes, aga iga kord kulub seal riiuli ees ikka mitu mitu minutit vaadeldes ja uurides ja kaaludes (mulle ei meeldi sellised õhukesed rullid üldse :). Ja viimati nägingi ostule järgneval ööl unenägu, et olin küll leidnud ilusas pakendis pehme valge tualettpaberi, aga kui paki lahti tegin olid seal sellised kõva pruunika paberiga rullid nagu kunagi ennevanasti.

Muud ei midagi kui et viimati bussiga sõites möödus meist kiirabiauto, mille kapotile oli kirjutatud kiirabi, sedasi pahempidi, et tahavaatepeeglist näha oleks. Vaatasin, et "kiirabi" tagurpidi on päris naljakas.

Siiski siiski. Võin ka tänasest päevast midagi head noppida. Kaks asja, üks üleni hea ja teine natuke kehvemaga pooleks. Esiteks käisin üle pika aja Faktory´ s, sest oli vaja Kadriorust poole tunniga Tallinna spordihalli jõuda, autoga, ja ainus võimalus selle saavutamiseks näis olevat aja parajaks tegemine meeldivas secondhandis. Saingi sealt kaks head pluusi, mõnusalt pikad, nii et naba on ilusti pluusi all ja tuul kusagilt kõhu vastu ei puhu. Suurepärane. Teine asi on see, et see Google Chrome on ikka väga hea veebilehitseja (veebilehitseja?). Kiire ja lihtne. Siin on nüüd siis ka see teine pool. Soovitati mulle ja katsetasin ja tõesti on väga hea vidin nimega Zotero . Hea salvestada kirjandust (et just mingi töö tarvis ja nii) ja hiljem sealt otse viiteid oma teksti lisada jne - "Firefox extension to help you collect, manage, cite, and share your research sources." . Nii et kui ma tahan kasutada zoterot, pean ma kasutama firefoxi, mis mu praeguse rahuliku internetiühendu...

Suunati mu tähelepanu, et palju virinat on mul blogis. Olen muidugi isegi tähele pannud. Aga kuidagi pole õnnestunud vigisemata. Peaks siis nüüd algatama projekti "positiivne nupuke igasse päeva". Täna kahjuks pole midagi rõõmustavat olnud :( Ei hakka neid mitterõõmustavaid sündmusi ja olukordi üles loetlema ka, seega tuli selline mõte, et alustan siiski positiivsustega tänasest, aga lisan siia midagi teisipäevast. Kõndisin jalgsi kodust rahvusraamatukokku ja mõtlesin, et küll on kaif jalgsi raamatukokku minna. 10 minutiga olin kohal, päike paistis, ilm oli küll külm, aga karge ja mõnusalt tegus tunne oli. Õnnelik tunne oli kõndida, head raamatud ootasid läbi lugemist. Jah, selline tõeliselt õnnis hetk oli. Terve päev oli meeldivalt asjalik ja vajalik ja kasulik ja lõppes ka kenasti.

Ahastusse ajavate asjade hulka on lisandunud sõnapaar "vabas vormis". "Selline vabas vormis avaldus", "kirjuta aruandes vabas vormis..." Brrr. Kusjuures esimene kord "vabas vormis taotlus" tähendas siiski, et mõni päev hiljem ilmus lagedale ka konkreetne vorm. Tähendab, okei, vaba vorm on okei, kui see tõepoolest on vaba vorm, aga on natuke ebameeldiv, kui tegelikult on nende inimeste peades siiski mingi oodatud formaat, millest mina teadlik pole ja muidugi olen siis mina ikka see loll, kes ei tea, kuidas asjad käivad.

Käisin Riias. Järjekordselt küll eriti vaba aega ei olnud, nii et näpistasin seda pisut ööst, kuid see öö osa jäi lühikeseks, kuna pilt hakkas tuhmuma. Aimduse ilusast Riiast (no ma tegelikult tean ju, et Riia on ilus ja tore, aga et ta nii ilus ja tore on, see läheb iga kord meelest) sain juba hilja õhtul bussilt hotelli minnes, kui kõik kohad olid ägedaid söögikohti ja baare täis ja mõnus sumin ja sagimine. Hommikul oli tegelikult veel lahedam - karge ja asjalik. Ja kuna tegevus toimus Riia põhilises juugendkvartalis, siis sai seda vana ilu ka kõvasti. Reede õhtul jälle bussile tõtades oli muidugi selge, et kolmapäevane ja neljapäevane sagimine ja sumin olid lapsemäng nende tunnete kõrval, mis kesklinnas reedel möllavad. Tahaks veel. (Kuna poed oli ka nii suured seal, siis ehk peaks trikood minema ostma kunagi... Äkki neil on? Midagigi)

Sel aastal olen kokku puutunud kahe toimetajaga. Kevadel-suvel toimetati ühte mu tõlgitud kokaraamatut, nüüd mu enda koostatud kokandussõnastikku. Kuigi ma ei olnud kokaraamatu kõigi parandustega nõus, olid parandused esitatud märkustena, mille ma siis kinnitasin või mis läksid edasisele arutlusele või mis lihtsalt kõrvale jätsin. Töö oli mahukas ja võttis kaua aega ja sageli küsis toimetaja minult ühe või teise termini või muud sorti valiku kohta. Kuigi ma olin vahepeal ärritunud ja ei saanud paranduste mõttest aru oli koostöö ikkagi väga meeldiv. Seekord sain parandused vormis "peab olema" ja "muuta" jne. Ühe termini kohta toimetaja küsis mu käest, või noh, ütles, et see peab hoopis teisiti olema. Vaidlesin vastu ja ütlesin, miks ma arvan teisiti. Rohkem diskussioone millegipärast ei tekkinud. Mõtlen nüüd siin... Kes peaks oma valikuid põhjendama? Kas tõlkija/autor või toimetaja? Arvan, et viimane, kas või sel lihtsalt põhjusel, et esimese töö läheks liiga mahukak...

Arvatavasti olen kõik juba siit eemale peletanud sellega, et midagi ei jaga enam. Mul oli siin mitu nädalat suur mure - kuhu panna sortimata prügi. No tekkisid mõned kotitäied seda kolimisel ja lisaks oli vaja kelder tühjaks teha. Otsisin netist ja nii Artelli tn kui Suur-Sõjamäe jäätmejaamad võtavad küll tasuta vastu telekaid ja printereid ja arvuteid jne, kuid kotitäid suvalist pahna mitte. Siiski andis tulemuse mure jagamine inimestega, soovitati minna otsejoones Tallinna prügilasse Jõelähtmes. Täna siis käisingi. Väga vinks-vonks oli seal. Algul sõitsin kaalule, siis lahked töötajad küsisid, et kas olen esimest korda ja juhendasid igati ja olid nii sõbralikud. Siis suunati prügikastide juurde, kus värvid ja lakid läksid ühte kasti, elektroonika teise ja ülejäänud prügi ülejäänutesse. Siis uuesti kaalule ja jälle tuppa, maksma. Mu mõned kotitäied erinevaid asju ja üks mingi puitdetail ja värvid ja printer jne läksid maksma 56 krooni, oli 80 kilo olnud. Tonn prügi maksab 700 ja mida...

Olen ikka jube kurb oma trikoo kaotamise pärast. Pealegi, tundub et tegemist oli mingi piraat Speedoga, sest sellist ei leidu mitte kusagil poodides, ega ka mitte arvukates kollektsioonides, mida netist või leida. Ja üldse arusaamatu, miks nii mõnusa lõikega trikood ei leidu rohkem kui see üks, mille ma umbes 5 aastat tagasi ostsin, kahjuks ei mäleta enam, kust. Muidu pole viga. Järgmisel nädalal jälle ülikooli ja.

Esiteks, jäähyväiset või kuidas seda öeldagi mu trikooga, unustasin selle nüüd Nokia mingisse spahotelli, kus pole nii lahked inimesed kui eestis ja ilmselt ei vaevutud seda üles otsima ja nüüd olen sellest lõplikult ilma. Väga kahju. Teiseks. Lahendasin lapsega ristsõna. Pildil oli vikat, küsisin, et mis see on. Laps vaatas, et no see on see... heinalõikur... Siis hakkas naerma, et tegi ju nalja, loomulikult ta teab, mis see on. "Muidugi on see hekat!" :D

Eile sain sellise e-maili: Teie avaldus TLU-W-10313-2010 konkursile Lingvistika (Dok, päevaõpe, RE) on märgitud 13.07.2010 olekusse "Vastuvõetav". Võimas :)

See 21. juuni rõõmsameelsus tundub muidugi mõistetamatu, kuid asjad on siiski käsile võetud.

Sõnamoodustusest: laps toksis kokteilitikuga pannkooki ja ütles rõõmsalt: tikker! :) Tükk aega mõtlesin, et siis kas nendest aukudest peaksid kujutletavad okkad tulema või mis tikker. "Nagu tikkimismasin!"

Täna hommikul tundus, et saan hakkama nende asjadega, mida ma teha tahan. Vähemalt teen ära. Tundub sedasi. Püüan seda tunnet mitte kaotada nüüd :)

Lõpuks ometi hakkab Blonde Redheadilt miskeid uudiseid ja uusi lugusid tulema. Tore. http://www.blonde-redhead.com/

Hea, et vähemalt laps huvitavaid lugusid räägib, muidu läheks siin ikka päris igavaks ja tüütuks. Niisiis, järjekordne pikk autosõit (kuid seekord hulga huvitavamal kellaajal, start kell 6 hommikul) ja millegipärast võttis teemaks ahvide ja inimeste seosed, et kuidas nendest ahvidest ikka inimesed said ja nii. Eks ma püüdsin siis seda võimalikku varianti natuke tutvustada. Muidugi järgnes mõttepaus. Ja siis: "Kui mina oleksin ahv, ma ei hakkaks arenema."

On üks lugu, mõtlesin, et lauldakse prügist. Aga laps laulis muudkui prüügli prüüügli prüügli ... Tuli siis see lugu jälle raadiost ja kuulan, et tõepoolest on l-täht sees. Et miks see laulja nii veidralt hääldab, aga no need lauljad on ju teada kamp, teevad igast asju omamoodi. Ja siis äkitselt taipasin, või arvasin taipavat, tõde ei teagi tegelt, igatahes tundus mulle siis, et tšikk ei laula prügist vaid rüütlitest. Kuidas tegelt läheb? Noh....eks ole. Ja ilmselt paremaks ei lähe ka, kui mõned hetked välja arvata. Püüan siiski hea näo tegemist jätkata. Nagu ikka. Aa, vaatasin, head näod hakkavad otsa lõppema. Jah, ka pilk peeglisse kinnitas sama. Olen märganud ka märgatavat langust ajutegevuses. See on muidugi ekstra kurb, aga lollil olla lihtsam elu. Selles mõttes ehk kompenseerib nägude defitsiidi. Tegelt ma ei tea, mida teha.

Käisin täna lapsega kinos. No ta tahtis minna ja piletid on ju ka odavamad ja pealegi tegin ju ennast ükskord kõigi kinode kliendiks või sõbraks või klubiliikmeks või mis need ongi. Kahjuks ühtegi normaalset filmi polnud, aga lapsele tundus Shrek siiski väga ahvatlev. Minu meelest oli ikka päris halb film. See "ma ei teadnud, mis mul olemas on enne, kui kaotasin kõik" oli ikka nii imal ja vaevalt et lastele sellest teemast midagi kohale jõudis. Lohetaltsutamise film istus mulle ikka kordi paremini. Teist korda nautisin seda isegi rohkem ja märkasin igasuguseid huvitavaid asju, mis esimesel korral kahe silma vahele jäid. Lohefilmi muusika oli ka täitsa kuulamist väärt. Võiksin vabalt veel vaadata. Lisaks sattusime seekord mingisse eriti suurde kinosaali, kus oli ka jube palju rahvast. See popkorni värk mind vist väga ei häirigi, aga kõrval sõi üks mees mingeid komme väga krabisevast kilekotist ja see oli küll tüütu. Ja need prillid olid palju ebamugavamad kui Cinamonis, silmad...

Jätkame teemal eneseusk, enesekindlus, kompleksid ja muu säärane. Umbes neli-viis aastat tagasi, kui mulle ikka mitmelt poolt oli kinnitatud, et ma üldse tõlkida ei oska, mõtlesin, et olgu, teen veel üheainsa tõlke ja pärast seda enam midagi ei tõlgi. See üks oli TÜ-sse, magistriõppe sisseastumistõlge. Ootamatult saingi sisse (ilmselt seal valiti halvemad välja, et paremad saavad ise hakkama). Õppida oli päris tore ja enda arust õppisin päris palju ja minu arusaamad mitmetestki asjadest muutusid. Muutusid hiljem edasi ka muidugi, kohati täitsa teistes suundades. Mõtlesin, et peaksin nagu midagi oskama juba. Enda arust olen ka üsna põhjalik ja kriitiline, kuigi kohati väljendun ehk tõesti liiga keeruliselt ja mõnikord konarlikult. Siiski on jälle kätte jõudnud see hetk, kus on tunne, et ei taha kunagi enam midagi tõlkida. Sest raske on leida mu tõlkest lauset, mis poleks põhjalikult ära parandatud. Kohati on parandused minu meelest küll ainult maitse asi, nt metspähkel - sarapuupähkel ...

Pühajärves on vesi päris mõnus, kannatas ikka pikalt ujuda, ilmselt üle 20 kraadi. Küllap hakkab homsest külmemaks minema. Tegin nõgesesuppi. Alati on ikka natuke hirmus, et äkki ikka kõrvetab pärast keetmist, hakkides. No ei kõrveta :) Ja lahe, et Pärt fännib kõiki umbrohutoite ja tavalisemaidki rohelisi lehti. Täna tuli tuppa, suu kõik kollane. Oli võililli söönud. Korra proovis ka võilille juurt. Võttis maa seest välja, pesi puhtaks, aga see olla ikka päris jube olnud. Siis soovitasingi õisi süüa, nii et vart ei ampsa, talle meeldis. Õied on maitsvamad :)

Pangakaardi saaga jätkuks. Tahtsin nüüd jällegi poodi minna. Leidsin ühe numbri, mille ma arvasin uus pin kood olevat. Trükkisin selle automaadis sisse ja toimiski! Jee. Hakkasin siis pin-koodi muutma, et panen vana tagasi, on kindlam. Ei saa, vale kood. Mõtlesin, et ju ma siis panin valesti, sest sisse ma ju ometi sain. Kui nüüd veel korra sama koodi sisestasin, öeldi: kaart konfiskeeritud. Tänkju.

Sain uue pangakaardi ja läksin kohe automaadist raha võtma. Mis te arvate, kas mul oli meeles kaart pärast raha saamist välja võtta? Hea, et ma üksi polnud.

Viimati meeldis mulle lastefilmidest väga mõni aasta tagasi nähtud Totoro. Nüüd olen juba kaks korda käinud vaatamas How to train your dragonit. Armas film ja see heade-pahade teema on ka hulga mõnusamalt lahendatud kui paljudes teistes lastele tehtud filmides. Muusikalises mõttes ka hea film. On mõnusalt hoogsaid kohti ja veel eriti mõnusaid rahulikke episoode. Ja noh, eks see imearmsaks tehtud lohe annab ka oma panusse lihtsa inimese südamesse jõudmiseks :) Lisaks üks filmi lõpus, tiitrite ajal kõlav lugu. Üsna ootamatult tuli muidugi, aga seda lahedam äratundmisrõõm, kui ära sai tuntud :)

Kõlab jätkuvalt hästi, aga mul endiselt ei ole seda

Rõõmustasin täna lapse üle, et küll mull ikka onn üks tark laps :) (kuigi eile ei suutnud ära imestada, kuidas saab poole tunni jooksul vinguda umbes 6 erineva asja pärast, lihtsalt vingumise pärast ja jätkata siis nendega kuni magamaminekuni. Ma ise säilitasin muideks rahu, kuigi sees juba hakkas kannatus rebenema). Meil on autos Bluri Parklife juba pikemat aega ja talle väga meeldib sealt Girls & Boys. See plaat ilmus eks umbes 15 aastat tagasi. Täna tuli raadiost Bluri uus lugu Fool´s Day. Küsisin Pärdilt, et mis sa arvad, kes laulab. Ta natuke kuulas ja ütles, et see , kes seda girls who like boys who.... Oh, seda võidukat naeratust emme näol :))

Mul oli päris hea ja sügav uni (ah, tegelt polnud ju! nii nõmedad unenäod olid), aga öösel olla mingi tüüp ümber maja konnanud ja lõpuks tuppa astunud, elutoas ringi vaadanud ja laualt näiteks ühe klaasi võtnud. Ei saanud ta vist ise ka täpselt aru, kus ta on, arvas, et tal sõbrad on üleval, teisel korrusel, mida meie majal pole. Annu vist arvas, et ju on mõni tuttav, kui nii julgelt tuppa jalutab, ei haukunud ega midagi. Mõnikord ikka tuleb meile ju inimesi suvalistel aegadel ööbima. Või Annut hoidma vms. Aga see tüüp oli täiesti tundmatu.

Kui oled tund aega korterikuulutusi vahtinud ja seejärel näed oma gmaili lehel reklaami "Koduleht 42 krooni eest kuus - Eesti suurim kodulehtede valmistaja pakub..." siis mõtled ja mõtled, et mis asi see koduleht küll olla võiks... Eile käisin Tallinnast tulles Tartus põhjalikumalt toidupoes ja kui ma rahakotti avades pangakaarti ei märganud, ei suutnud ma ka meenutada, et oleksin bussijaamas pärast automaadist raha võtmist kaardi rahakotti tagasi pistnud. Jätsin automaati ofkoors. Hea et teine kaart oli, võtsin firmalt laenu :) Kuigi ma pole muidugi algaja, olen ennegi oma tavaari poodi jätnud ja raha järele sõitnud ja väga sellised asjad ei üllata enam. On juhtunud nii poes, kohvikus kui bensiinijaamas. Tüütu muidugi, aga alati saab hakkama :) Viimasel ajal on pangakaardi automaati unustamine pigem reegel kui erand, kuid õnneks on ikka juhtunud keegi veel olema ja alati on meelde tuletatud, et ei maksa raha käes kohe hõisates minema joosta, kaardi võiks ka võtta, ehk läheb...

(Veider, et vesi Emajõe ümbruses, nii Tartu kui Viljandi pool, maa sisse ei imbu kuidagi) Kuulasin täna autos It´s a musicali plaati (aitäh!) ja autos ikka juhtud sõnu kuulama ja nende sõnad on nii... Praktilised :) Ja justkui lihtsalt kirjutatud, mis pähe tuli või oli juba tulnud. Kõlavad lahedalt. Ja nende muusika on selline mõeldud tehtud või isegi lihtsalt tehtud, ilma selle mõtlemise osata. Mulle päris meeldib. Pole nagu mingeid sounde otsitud väga või instrumente või kas või sõnugi. Lihtsalt tuleb mingi mõte ja see mõte tehaksegi teoks. Vähemalt selline mulje jääb. Neil on mingi oma väike maailm, kus kõik toimib mõnes mõttes justkui väljaspool nö head maitset. Videotega paistab neil samamoodi olevat, et mingite tehniliste keerukuste ja viimistlustega pole mõtet jaurata: Siin on lahedad sõnad: http://www.youtube.com/watch?v=7k62IJEmbWo&NR=1 See on nende panus MorrMusicu Uus-Meremaa indibändide tribuutplaadile: http://www.youtube.com/watch?v=I9WrVTCQf5Y&feature=related O...

Jaa, olen hoos, nagu näha. Pärast arvete maksmist pangaarvele jäänud summat vaadatates meenus mulle jällegi, töö tegemise taustal, et huvitav... huvitav huvitav, kui kirjastuses pannakse mind 1.märtsil palgajärjekorda :) et kui pikk seal see järjekord võiks olla? Ja sellest mõeldes, panen vist toimetaja märkuste juurde Accept all ja lähen mingit tasuvamat tegevust otsima... Ja ärge nüüd pahandage, las ma vigisen siin omaette. Tulge järgmisel kevadel jälle, näis, mis on saanud...

Juunis. Naljatilk. Muidugi pidin ma juba eile ennast kokku võtma. Täna hommikul tegin endale ka lõhna- ja liikumisteraapiat, kuid kaotasin tee peal koera ära. Koer tuli vähem kui tund aega hiljem ise koju. On tüüp. Kaak. Ja siis ronib sülle ja tahab pai ja kalli ja. Armas loom :)

Blogi on kah teises arvutis palju koledamate värvidega millegipärast... Võtan vabaduse natuke toriseda. Ja millalgi ennast kokku võtta, aga mitte täna. Pole kusagilt võtta hetkel. Äkki juunis?

Jube raske on näha mõtet tõlkimisel, kui toimetamisel kõik teistmoodi tehakse. No on. Tükk aega juba püüan näha, aga no ei näe noh. Ei näe. Nii et jah. Kuradi nõme on ikka nii loll olla... Uued liistud äkki mingid? Ja mida kauem ma sellest mõtlen, seda masendavam see tundub. Ja appi-appi juba hakkab kõik muugi... lähen söön ruttu moosi või midagi. Kuulan picnicut :) Ei jõudnud ... :(

Uskumatu, ongi soe. Millegipärast ärkasin seitsmest ja läksingi koeraga välja ka üsna kohe. Tegime mõnusa pika ringi ja küll lõhnas hästi! Mõtlesin, et see on vist kõige parem lõhn looduses, kui puulehed hakkavad kasvama ja miskid puud ka õitsema ja lisaks kerge karge lillelõhn metsa alt. mmmm... :) Aga siis jõudsin ühe päikselise koha peale ja muidugi jumaldan ka päikese lõhna, või d-vitamiini lõhna .. või mis ta ongi. Ja mõnikord talvel lõhnab lumi ka imeliselt. Kolm lemmikut, niisiis. Pärnaõite lõhn on niigi ilmselge. Pärnade õitsemise ajal võib lihtsalt täiesti hiljaks jääda igale poole, kui juhtud mõnest õitsvast puust mööduma. Kui nüüd lõhnadest veel mõelda, siis veekogud lõhnavad ka ligitõmbavalt, sissetõmbavalt. Kui oled palju järvesid nuusutanud tundub merelõhn täiesti tapvalt hea, ja kui pole ammu järve äärde saanud, siis lõhn tõepoolest tõmbab su vette. Aga see puulehtede ja urbade ja sinilillede ja ülaste lõhn on niii hõrk ja kerge... aeh. :)

Lumi on unustatud nüüd lõpuks :) Viimati kui järve ääres käisin (umbes nädal tagasi), oli järv veel jääga kaetud, või mingi jääpudiga, aga vett igatahes näha polnud. Muidu on siin enam vähem :) Üsna kiire, nagu blogimistihedusest võib järeldada. Eile avastasin täiesti kohutavalt piinliku apsaka oma kokaraamatu tõlkest. No nii piinlik oli, et karistuseks iseendale kirjutan siia ka milliseid lollusi võib juhtuda. Ühesõnaga oli juttu kalamarjast ja siis oli mainitud et soft roe ja hard roe ja üks emaselt kalalt ja teine isaselt. Raamatus oli ka muidugi apsakas, need isased ja emased kalad olid segamini aetud. Aga!! Minu totaalne möödalask stiilis mincemeat - hakkliha (mis pole küll olnud apsakas minu repertuaarist) oli tõlkida soft roe pehmemaks kalamarjaks ja hard roe kõvemaks marjaks. Pluss sinna juurde õigesti tõlgitud, aga originaalis valesti, et seda pehmet marja saab emastelt ja kõvemat isastelt. Ma ei tea tõesti, kus mu mõtted olid või miks ma ei kontrollinud. Ja loomulikust ...

Algul jalutas Annu rahulikult mööda teed, nuusutas õhku ja vaatas linde, aga siis hakkas ikka kaugemale kibelema ja lõpuks, nagu näha, võttis julguse kokku ja hüppaski ühele mättale ja siis teisele ja lõpuks solberdas külmas vees...

Ei oska öelda, kas kedagi see kulgemine huvitab :) aga see oli täpselt see tõstuk, millega me Pärdiga koos olles sõitsime. Üksi käisin ka näiteks siin (eelmise aasta lemmiknõlv Balme):

Mulle meeldis väga see mäe kohale pidama jäänud pilvetups :) Ülal veel erinevad vaated sealt Massif de l´Aguille keskelt, päikselisel päeval. Ja see viimane pilt on tehtud käies külas tuttaval Pierre´il, kes aitas kunagi Otepää Seiklusparki teha. Ta elab La Clusaz´ lähedal ja majast avaneb selline vaade. Saunast ka. Ilmselt on ta kui mitte ainus, siis üks vähestest prantslastest, kellel on maja juures saun. Aga tema siin Eestis ja mujal Skandinaavias viibides sai saunapisiku külge ja lõpuks sai endalegi isikliku, väga armsa väikse sauna. Sellise postkaardivaatega.

Need pildid on ühel nendest kordadest kui pilv tuli peale ja mõnes kohas ei näinud muhvigi. Teises kohas jälle nägi täitsa ok-lt. Tehtud Loup´i peal üles sõites. Ja see alumine pilt on ka ühel lumisel päeval, kuigi laps tüdis kehvast ilmast ja tahtis ära koju minna. Tagasi minekuks pidime sõitma ühe 1,5 km tõstukiga alla, siis sellise köiel liikuva trammiga üle külaserva, siis suusad/laud alla ja veidi maad laskumist ning lõpuks veidi maad vantsimist. Ühe väsinud lapsega võis vantsimine võtta isegi kolmveerand tundi...

See esimene pilt on mu seekordse lemmikmäetipu L´Aguille (kõrgust u 2200 m) tõstukilt. Alt paistab Fernuy raja tõstuki lõpp, sealt läks alla selline u 2300 m pikkune rada, mis oli ka päris põnev, kohati järsem, kohati laugem. L´Aguille oli ka umbes sama pikk. Kui kedagi huvitab, siis siin on selle koha kohta rohkem infot. See on poolel teel L´Aguille tippu, Petit Loup või Loup, seda sõitsime põhiliselt Pärdiga koos, selline paraja kallakuga nõlv, kust sai ka valida erinevaid variante. Sama, mis eelmine, aga vaatan tipu poole. See väike rada mis mäest üles läheb, see on tõstuk tippu, aga pilved on natuke ees. Ausalt öeldes ei mäletagi, kus selle pildi tegin, pilvede pärast ilmselt. On näha, et all külas on pilvine.

Olen Alpidest tagasi. Kuna fotoka unustasin Otepääle ja telefonist pole veel pilte õnnestunud arvutisse saada, siis võib vaadata eelmise aasta pilte :) Peab siiski ütlema, et sel aastal oli kõik hoopis teistmoodi. Olid teised lemmiknõlvad ja hoooopis teistsugused ilmad. Lisaks saime tänu kehtivale passile ja muule vajalikule olemasolevalt kohapeal olla päris pikalt, täpselt 6 mäepäeva (vastupidiselt eelmise aasta seiklustele ). Ilmad, niisiis, olid reedese ennustuse kohaselt sellised, et laup-pühap vihma, esmaspäeval päikest, teisipäeval natuke päikest natule vihma jne. Ilm oligi täpselt selline nagu ilmateates oli kirjas. Kuid loomulikult kui all külas sadas vihma, siis üleval mäe peal lund. Ja kui korra tuli eemalt suur lumepilv ja ühel hetkel olime selle pilve sees, siis ei olnud enam võimalik edasi sõita. Mul polnud prille ja lumi sadas silma, lapsel olid küll prillid aga lumi sadas siiski näkku ja see ajas ta täitsa ahastusse. Kui mäe peal sajab lund nii paksust pilvest, et läbi p...

Music Matters - Sigur Ros (22-3-10) from Adam Macaulay on Vimeo . http://www.whymusicmatters.org/

Kuna aega on nüüd jälle rohkem, istusin just enne diivanil (varem näiteks ei istunud, sest aega polnud), vaatasin majade taha vajuvat päikest ja sirvisin Oxford Companion to Food-i. Seal on märksõna Culinary terminology, kus tsiteeritakse hoopis ühte 1877. a ilmunud raamatud Kettner´s Book of the Table, autoriks Eneas Sweetland Dallas. Ja kirjutab nii: "It seems as if all the ignorances in the world had conspired together to darken speech and to stupefy cooks. There is no science of cookery possible without a correct phraseology. Science is but another name for clear and classified knowledge; and the first step to it is precision of speech." ja siis et "I cannot help thinking that cooks would do well to combine with their cookery a little attention to the alphabet". Päris asjalik ju. :) Mi lingi järelvaatamiseks lisasin üleelmisse postitusse.

Tervitused Otepää kuppelmaastikult. Hommikul aknast välja vaadates tundus nagu ok, aga eilset -16 arvestades ei olnud küll mingit huvi üles tõusta. Õnneks oli tegelt ainult 5 kraadi külma ja pärast selgus veel, et päike on juba hommikul nii kõrgel nagu ta ta talvel ka keskpäeval polnud. Täitsa lahe! Lund on muidugi nii palju et ... teate isegi.

Meil on veel üks kontsert! Kui eelmise reede maha magasite või kusagil mujal hõivatud olite või kui eelmine kontsert pööraselt meeldis, siis ka sel reedel esineme Tallinnas! Tulge! :) Saab plaati ka osta, kel veel pole. Ja kui kohe kuidagi ei saa tulla või ei viitsi jalga lume sisse tõsta, siis täna õhtul etv saates Mi, kell 21.40 . Ja ärge unustage oma arvamust lisada ka eelmise postituse kohta! ;)

Sõnastik hakkab valmis saama. No ongi valmis põhimõtteliselt. Nipet-näpet ikka leidub, aga tasapisi (õnneliku?) lõpu poole siiski. Olen suutnud välja mõelda mõned draamatilisemad ja vähem dramaatilisemad pealkirjad, millest mõned on lõbusad ja mõned nõmedad ja... Mis teie arvate? Ma ei ole eriti osav pealkirjade väljamõtleja, nii et palun ärge seal itsitage midagi :) NEITSIÕLI, KIREVILI JA MUNGAKALA. * BROKOLI, BROKKOL VÕI SPARGELKAPSAS? ** KES VÕI MIS ON PAREER? *** MUNGAKALA VÕI MERIKURAT?**** No ja igaühe juurde ikka ka veel see, et Inglise-eesti kokandussõnastik vms. * õigete nimedega külmpressitud oliiviõli, granadill ja merikurat ** õige nimega brokoli või spargelkapsas *** pareer on kaubamajast leitud nimetus koorimisnoa kohta **** merikurat (inglise keeles monkfish)

Leidis me plaat ära märkimist ka nädalavahetuse Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/492796 Ja Ekspressis ka natuke juttu: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E6258CC2F2DF8C00C22576D1006C3136

Vist on viimasel ajal korduvalt jutuks olnud, aga pole sugugi vähetähtis, et meie bändil ilmus plaat. Ja on olnud juttu sellest meeldival kombel ka väljaspool seda blogi siin. Näiteks käisime Klassikaraadios saates Delta ja rääkisime pisut ma ei tea küll millest :) Ja sel neljapäeval teeme saates Mi väikse laivi. V õib-olla ka väikse intervjuu, aga ma ei teagi.. mina rääkisin seal, aga ma ei saanud üldse aru, mida see mees mu käest küsis ja enamasti vahtisin talle pool minutit pärast küsimuse esitamist suu ammuli otsa ja juurdlesin küsimuse sisu üle, teise pool minutit juurdlesin võimalike vastuste üle. Ja siis kokkuvõttes sain ilmselt kõigest ikkagi valesti aru ja vastata ikka midagi ei osanud. Mõned inimesed vist lihtsalt ei sobi omavahel vestlema. Või siis... ma ei tea, milles asi oli. No igatahes, kui keegi tahab seda põnevat (või kurba?) ettevõtmist vaadata, siis neljapäeval saab. Muidu muusikaga vist kõik sujus. Muusikalist osa, st ühte lugu saab väidetavalt näha ka neljapäeva...

Ian Brown Tavastias. Mina olin ka seal ja oli väga lahe. Aga kõik, kes siin lehel käivad teavad juba ilmselt, et Ian Brown oli kontserdil imearmas :)) Ja et meie väike gäng kutsuti pärast backstage´i, mis oli suitsuvabadusega harjunud eestlase jaoks täiesti surmavalt suitsune ja siis ma võtsin kogu oma julguse ja pealehakkamise kokku (tegelt ma ei tahtnudki üldse minna sinna, kartsin, et mis ma teen või ütlen või kuidas olla jne jne, aga kuidas sa jätad sellise võimaluse kasutamata, eks?), võtsin kohe suuna imelise Iani poole, küsisin oma autogrammid ära ja lasin jalga enne kui närvid läbi oleks läinud. Tegelt läks kõik muidugi hästi, sain palju infot plaadiümbrise kohta :) Barcelona ahvide ja pissiva mehe kohta jms :) Hullult meeldiv kontsert oli.

Oli kaks kontserti. KÕik sujus. Külalisi tuli vähe, nagu ikka, aga need kes tulid, need oli väga toredad :)

Tulge kontserdile! Tallinnas, klubis korter 26.veebruar. Tartus, klubis PlinkPlonk 27. veebruar. Ja kes tulla ei saa (ma ei tea küll mispärast), siis meil on kontsert veel ka 5. märtsil Tallinnas.

See http://www.bbc.co.uk/cbeebies/games/#/lb/alphablocks/alphablocksgames on mäng, mis on mu väänikut köitnud juba mitu nädalat ja üha huvitavamaks läheb. Ja olen mina ka väga rõõmus, et alphablocksid on võitnud nii legorobotite mängud, bakuganid ja kõik ülejäänud mängud seal bbc/cbeebies lehel ja legoclub lehel. :) Julgen julgelt soovitada lapsevanematele :)

Käisin Tallinnas viimati Saabiga ja Saab käis siis hoolduses. Mis läks maksma muidugi terve varanduse. No ja kui auto kätte sain jälle, siis käsipidur ei töötanud. Vahemärkusena võiks öelda, et Viking Motors reklaamib oma kodulehel mingit säästuhooldust (-45%), aga kuigi reklaam oli kodulehel juba olemas, aga ettevõtmine oli alles algusjärgus või tont teab miks ei kehtinud see hind meie Saabile. Noh, läksin oma kaktise käsipiduriga sinna, mees proovis järele, teatas, et tross on katki ja vahetamine maksab 1000 krooni. Esiteks oli pidur rikkis pärast hooldusest tulekut, kuid mitte enne sinna minekut, teiseks ei saanud ma soodustust, niisiis püüdsin seda ka tollele tuimale teenindajale selgeks teha, no et saaks selle asja kuidagi soodsamalt korda. Ei, muidugi mitte, sama hästi oleks võinud konveieriga rääkida. Ei hakanud seda piduri remonti tellima sealt. Jube ebameeldiv oli. Naljalt sinna tagasi ei lähe ka. Väga ebasõbralik ja mittehooliv suhtumine. Aga ok, nad on seal mingid Opeli te...

Meie bändil on pärast kahe aastat lindistamist ja mõnda kuud vaidlemist saanud valmis plaat. Plaat ilmub 24. veebruaril, esitluskontserdid 26. veebruar Tallinnas klubis korter ja 27. veebruar Tartus, klubis PlinkPlonk. Mõned uued lood on üleval ka me myspace´i lehel, külastage! :) www.myspace.com/picnicpic

Ma vist olen ainuke, kes arvas, et grammi lühend on gr? (või kui pole ainuke ja keegi veel ei tea, siis grammi lühend on g) Ja ma ikka siiamaani ei jõua jõua ära imestada, miks ma küll nii võisin üldse arvata? Ehk seepärast, et grrr kõlab mõnusalt mahlasemalt kui g?

Väga vabandan, et sedasi laste juttu pealt kuulan, aga dialoog on kohati ikka väga lahe. Alustuseks mõned sellised siirad repliigid, et "ma igatsen sinu järele iga päev" (üks sõber teisele sõbrale) või et "sa oled nii ilus. nagu kassipoeg" (lapse sõber mulle). Aga kõvem tase oli muidugi see kui Pärt ei lubanud mingit asja näppida sõbral, et issi saab pahaseks: Sõber: Kas see on siis su issi oma? Pärt: Ei, aga issi ostis selle mulle väga kalli raha eest Gruusiast. Pärt, tohutult tõsiselt: Gruusias käib praegu sõda.

Olen mõned leheküljed teksti oma tõlketööst ära kaotanud, no surmkindel, et tõlkisin, aga üldse ei mäleta, mis sellest jutust sai. No siis olen siin otsinud igalt poolt ja leidsin sellise ilusa pildi. Eelmisest aastast.

Tegelt ma peaks tööd tegema, ja tegelt ma teengi :) Aga üks asi ei anna rahu. Eilsest saadik. Ja no milleks mul muuks see blogi siin on, kui et saaks need rahu andmatud asjad kirja panna. Niisiis. Kui esimest korda kuulsin Leslie da Bassi lugu Sinu nõiduses, siis esimese hooga mõtlesin, et mingi urban symphony või midagi (oli mingi lugu.. no hetkel ei tule sõnadki meelde :( Nüüd eile kuulasin Leslie lugu Dressibluus , mis on väga lahe ja chill ka tore, aga selles algus niiiii Imandra Lake , i Ilus aeg alguse moodi. Vot. muud poldki :) Muideks meil endal on üks lugu, mis mulle ajab ühe välismaa artisti loo kummitama. Arvake ära, mis artisti mis loo :)

Ho ho ho, lumi on meil siin põlvili ja kui kõvemini astuda, siis julgelt üle põlve. Metsas andis ikka sumbata. Koeral oli lumi üle pea. Aedlinnas endiselt teid esimese kahe lumise päeva jooksul lahti ei aeta, et äkki sajab veel ja mitu korda ju ometigi ei viitsi, nii et eile õhtul kulgesin saabiga mõnusalt liugleva pehme sammuga. Kinni kuhugi ei jäänud, nii et oli täitsa lahe :) Ma ei ole tohutu Laura Marlingi fänn ja kui see lugu mulle üks õhtu näppu jäi, tundus ikka liiga folk. Aga ikkagi :)

Picnicu Too Fast mis oli Kohalik ja Kohatu 3-l, on r2 saates Kuulderaadiuses nädala laul. Esiteks väga väga üllatav ja teiseks väga hea natuke maad soojendada (maad soojendada?), sest plaat ilmub meil kauge kevade asemel hoopis 24.veebruaril. Nädala lauluks valitud saamisega kaasnes kutse anda väike intervjuu ja seda me teeme kah. Kuulake raadiot! :) (vähemalt veerand 12 paiku :)

Loomaaed töötoa akna taga: Üleeile käis siin jänes, aga rebased ja kitsed on kõige tihedama. Mingid kassid ka tegelt.

Üldiselt võin vabalt ka 20 korda ühte ämbrisse astuda, aga täna võtsin hommikul Annut jalutama minnes uisud kaasa ja tegin järvel väiksed tiirud.

Täna ärkasin vara, pool kaheksa on tõesti vara minu jaoks. Koer ärkas vist veel varem ja haarasingi härjal sarvist ja läksin koeraga õue. Järvetripile. Vaatasin järvel seistel ühele poole, oli selline pilt: Vaatasin teisele poole, oli selline pilt: Nagu näha, on järvele tõmmatud jäine jutt. Uisud oli kodus kahjuks. Koer oli igati kaasas, aga nii kui järve peale jõudsime oli lännu ja no ei näinud teda kohe ikka mitte kusagil. Kui ära hakkasin minema, ilmus välja. Ta on endiselt väga väga pöörane. Jalutamine on tema jaoks väga äärmuslik tegevus. Tormama peab ikka ju. Ma ise, muideks, nägin välja selline:

Tean, et vinguvate inimestega keegi eriti pikapeale tegemist ei taha teha, aga teeks siis nii, et suvalise vingu jätaks enda teada ja edastaks ainult sellist, millest võib teistele kasu olla. Näiteks kuidas ma Tartus Maailmas käisin. Mõtlesin ühe õlle osta sealt. Hind oli iseenesest soodne (28 krooni), aga vaadiõlut polnud ja külmkapp oli täis kahte sorti õlut, kuidas nukker tundus see asi. Kuna olin üksi, mõtlesin, et võtaks ühe ajalehe lugemiseks. Ajalehehoidja oli olemas, aga mitte ühtegi lehte ei rippunud seal. Ok, võin ka niisama istuda, tühjusse passida ja õlut rüübata. Hakkasingi neid asju siis tegema. No aga siis tahtsin tualetti minna. Läksingi. Mõtlesin kõigepealt nina nuusata, aga pold paberit. Vaatasin ringi, polnud ka kätekuivatuspaberit. Läksin teise tualetti. Seal on kaks potti ja kaks paberihoidjat, mõlemad olid tühjad. Tühi oli ka kätekuivatuspaberihoidja. Läksin siis küsisin, et kas pole ette nähtudki? Pidavat siiski olema, mindi paberit otsima. Läksin uuesti istusin ...

Uus eesti keele seletav sõnastik on nüüd ka netis saadaval: http://www.eki.ee/dict/ekss/ Viimati sain bändiproovis teada ühe uue sõna ja see on muidugi ka siin olemas: http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=rait&F=M

Veider et näiteks keeleveebis saada olevatest sõnastikest ei ole võimalik leida, kuidas on inglise keeles velvet. Küsiti mu käest ja no ei meenunud ja otsisin ja otsisin ja lõpuks mingis online poes suutsin tuvastada ja eks siis meenus kah - corduroy on see sõna. Räägitakse mingist materjalist nimega velveteen (nii silveti sõnastikus kui keeleveebis), aga see on ikka väga sameti moodi.

Nii ongi. Järjekordne kogumik Kohalik ja Kohatu on valmis saanud. Plaati saab kohevarsti osta ja laivi saab ka tulla kuulama, Tallinna ja Tartusse. Meie Picnicuga teeme väikse seti Tartus. On põhjust rõõmustada. www.seksound.com

... Parem vaadake neid ilusaid pilte ja pole vaja teada, kui palju ma siin omaette vingun ja vigisen. Esimesel pildil tõuseb päike. Väga aegamööda ja üsna hilja. Mina olen koeraga metsast juba tagasi, kui ta alles kõrgemaid latvu hakkab soojendama. Siis jõuab ta mingil hetkel justkui üles, see päike, aga hakkabki jälle juba allpoole kukkuma ja heidab jälle ilusat valgust. Kahjuks on jälle 20 kraadi külma, nii et lapsega mäele minna ei saa. Saab küll lasteaiast koju kelgutada, sest Otepääl sel aastal koonerdatakse lisaks teede lahti lükkamisele ka kivipuru viskamisega, nii et et mäest alla libiseb hästi (vastupidiselt eelmisele aastale, kui terve pühajärve tee äärne tee oli äärest ääreni kivipudi täis ja kelgutada üsna võimatu). Ilusat päeva siis, hakkan nüüd jälle tõlkima.

Aastavahetuse peole minnes oli vaja paar asja kaasa võtta ja seljakott ei läinud kostüümiga kokku muidugi. Käekott eriti ka mitte küll, aga parem igatahes kui selja oma. Haarasin nagist oma koti ja veidralt raske oli. Pistsin käe sisse ja tõmbasin kotist välja oma ilusa valge ujumismütsi, mille sees olid ka ujumisprillid ja trikoo. Pidu! (olin muidugi juba isegi internetipoodidest püüdnud samasugust trikood leida, aga tänapäeval muidugi keegi 4 aastat järjest samasugust mudelit ei tee ja jäägid isegi ilmselt otsas)

Küll oli ilus varahommik! Piduliku päeva puhul pidin ikka torni ronima ja ümbrust pildistama. Koer on nii pöörane, et pildile pole võimalik jäädvustada. Loodan, et kõik läheb hästi ja tuleb hea aasta.