Jätkame teemal eneseusk, enesekindlus, kompleksid ja muu säärane.
Umbes neli-viis aastat tagasi, kui mulle ikka mitmelt poolt oli kinnitatud, et ma üldse tõlkida ei oska, mõtlesin, et olgu, teen veel üheainsa tõlke ja pärast seda enam midagi ei tõlgi. See üks oli TÜ-sse, magistriõppe sisseastumistõlge. Ootamatult saingi sisse (ilmselt seal valiti halvemad välja, et paremad saavad ise hakkama). Õppida oli päris tore ja enda arust õppisin päris palju ja minu arusaamad mitmetestki asjadest muutusid. Muutusid hiljem edasi ka muidugi, kohati täitsa teistes suundades. Mõtlesin, et peaksin nagu midagi oskama juba. Enda arust olen ka üsna põhjalik ja kriitiline, kuigi kohati väljendun ehk tõesti liiga keeruliselt ja mõnikord konarlikult. Siiski on jälle kätte jõudnud see hetk, kus on tunne, et ei taha kunagi enam midagi tõlkida. Sest raske on leida mu tõlkest lauset, mis poleks põhjalikult ära parandatud. Kohati on parandused minu meelest küll ainult maitse asi, nt metspähkel - sarapuupähkel jms. Et noh... jah... nagu juba eespool ütlesin, enda kasulikkust siin eriti küll ei näe. Poolteist aastat tööd ramatu kallal ja põhimõtteliselt midagi eriti järele pole jäänud. Raha pole ka makstud.

Eelmine kord kui siin hädaldasin samal teemal, ütlesin, et peaks ametit vahetama. Vot tol päeval esitasin avalduse osalemiseks alustava ettevõtte baaskoolitusel. Saingi sinna ja eile oli esimene koolituspäev. Koolitaja arvas, et minu äriplaanis puudub see unikaalne komponent, mis peab olema toetuse saamiseks. Et sellist asja teevad paljud, mida mina tahaks teha. Surfasin eile pool õhtut netis. No ei leidnud. Aga jah.

Doktoritöö teemaga olen ka endiselt jännis. Pole vist sellekski asja minust.

Rääkimata kõigest muust.