Tegin täna doonoridebüüdi. Üks hea sõber oli minemas ja ammugi oli juba piinlik, et pole käinud verd andmas, nii et igati sobilik oli minna. Muidugi pabistasin. Üldiselt läks kõik hästi, kuigi kohe esimeses etapis oleks mind peaaegu diskvalifitseeritud. Küsiti, et kas olen korralikult söönud ja no ma mingit praadi polnud söönud. Saadeti vastuvõtust arstiga konsulteerima ja lugesin kõik asjad ette, mis söönud olin ja pääsesin siiski edasi. Vererõhk ja hemoglobiin olid täiuslikud ja enne vere loovutamist pidi veel mahla jooma ja nati ootama ja kõik oli tore. Veri jooksis ka hästi, päris ruttu sain oma portsu kokku. Pärast sain kingituse ka, st ise võis valida, mina valisin täringumängu, lapse rõõmuks (kahjuks siiski kurvastuseks, kuna õhtuse täringumängu kaotus morjendas teda nii kohutavalt, et ta nokkis oma soki jalas katki, ja lamas põrandal ning keeldus ühtki asja tegemast). Enesetunne oli kokkuvõttes igati hea ja jäin vägagi rahule.