Tean, et vinguvate inimestega keegi eriti pikapeale tegemist ei taha teha, aga teeks siis nii, et suvalise vingu jätaks enda teada ja edastaks ainult sellist, millest võib teistele kasu olla. Näiteks kuidas ma Tartus Maailmas käisin.
Mõtlesin ühe õlle osta sealt. Hind oli iseenesest soodne (28 krooni), aga vaadiõlut polnud ja külmkapp oli täis kahte sorti õlut, kuidas nukker tundus see asi. Kuna olin üksi, mõtlesin, et võtaks ühe ajalehe lugemiseks. Ajalehehoidja oli olemas, aga mitte ühtegi lehte ei rippunud seal. Ok, võin ka niisama istuda, tühjusse passida ja õlut rüübata. Hakkasingi neid asju siis tegema. No aga siis tahtsin tualetti minna. Läksingi. Mõtlesin kõigepealt nina nuusata, aga pold paberit. Vaatasin ringi, polnud ka kätekuivatuspaberit. Läksin teise tualetti. Seal on kaks potti ja kaks paberihoidjat, mõlemad olid tühjad. Tühi oli ka kätekuivatuspaberihoidja. Läksin siis küsisin, et kas pole ette nähtudki? Pidavat siiski olema, mindi paberit otsima. Läksin uuesti istusin oma õlle taha. Tasapisi hakkas jahe, tõmbasin jope õlgadele, aga jope oli vabshee jääkülmaks läinud. Selgus, et otse mu selja taga on üks väike aken irvakil. Nõme lugu, aga mis seal ikka, paneme kinni. Aga vot ei läinud see aken kinni. Külmetasin siis seal veidike ja helistasin ühele sõbrale, kes mu lahkelt veidikeseks enda juurde sooja võttis, piparmündi teed pakkus ja pärast taksoga klubisse sõidutas.
Ja niisama juhtumistest võib ju ka ikka rääkida:
Eile tulin Tartus Otepääle. Jäin bussist väga napilt maha ja ootasin järgmist tund ja 20 minutit. Piletit ostes selgus, et buss sõidab tund aega ja ja 25 minutit. Siksakitasime siis Otepää poole, vähemalt oli buss soe. Vahepeal aitasime bussiga ka ühe auto kraavist välja tõmmata, võttis küll aega, oli tegelt oli väga positiivne, et bussijuht otsustas selle 8 minutit kulutada, sest sel teel tõepoolest liiklust eriti polnud. Muidugi olin ma kohutavalt väsinud ja viimasel ajal on ka kogu aeg külm ja paar kilomeetrit koju kõndimist ei tundunud absoluutselt ahvatlev, tegelikult ei tundunud see isegi võimalik. Aga tõstsin jala jala ette ja lõpuks olingi kohale. Kedagi ei paistnud ja uks oli lukus ja mul võtmeid pole, aga siis märkasin, et võtmed on ukse kõrval maas. Torkasin võtme lukuauku, aga võti ei keeranud. Samas kimbus on kaks ühtemoodi võtit, aga teine oli puudu. Niisiis jäi uks minu jaoks suletuks. Kõrvalmajas tuli põles. Seal olid mingid inimesed sees olnud, kuid mingit liikumist ei paistnud ja ühtegi autot ka polnud, nii et otsustasin sinna sooja minna ja Indrekule helistada. Üllatuslikult leidsingi majast Indreku ja selgus, et toavõti on toas. Selles toas, mis on lukus. Indrekul polnud ka riideid, sest ta oli just 45 km suusatanud ja riided muidugi läbimärjad ja ise läbiväsinud. Läksin siis lahtisesse kuuri (no õnneks meil siiski kõik uksed ei käi kinni) võtsin noa ja tangid ja eemaldasin keldriakna klaasi. Selleks ajaks toodi Indrekule ka riided ning ta sai teise akna eest tõsta, tuppa pugeda ja uksed avada.
Lõpuks olin toas.
Saabus ka Pärt. Tegin teed, mängisime ühe lauamängu. Läksin magama ja magasin 12 tundi.
Mõtlesin ühe õlle osta sealt. Hind oli iseenesest soodne (28 krooni), aga vaadiõlut polnud ja külmkapp oli täis kahte sorti õlut, kuidas nukker tundus see asi. Kuna olin üksi, mõtlesin, et võtaks ühe ajalehe lugemiseks. Ajalehehoidja oli olemas, aga mitte ühtegi lehte ei rippunud seal. Ok, võin ka niisama istuda, tühjusse passida ja õlut rüübata. Hakkasingi neid asju siis tegema. No aga siis tahtsin tualetti minna. Läksingi. Mõtlesin kõigepealt nina nuusata, aga pold paberit. Vaatasin ringi, polnud ka kätekuivatuspaberit. Läksin teise tualetti. Seal on kaks potti ja kaks paberihoidjat, mõlemad olid tühjad. Tühi oli ka kätekuivatuspaberihoidja. Läksin siis küsisin, et kas pole ette nähtudki? Pidavat siiski olema, mindi paberit otsima. Läksin uuesti istusin oma õlle taha. Tasapisi hakkas jahe, tõmbasin jope õlgadele, aga jope oli vabshee jääkülmaks läinud. Selgus, et otse mu selja taga on üks väike aken irvakil. Nõme lugu, aga mis seal ikka, paneme kinni. Aga vot ei läinud see aken kinni. Külmetasin siis seal veidike ja helistasin ühele sõbrale, kes mu lahkelt veidikeseks enda juurde sooja võttis, piparmündi teed pakkus ja pärast taksoga klubisse sõidutas.
Ja niisama juhtumistest võib ju ka ikka rääkida:
Eile tulin Tartus Otepääle. Jäin bussist väga napilt maha ja ootasin järgmist tund ja 20 minutit. Piletit ostes selgus, et buss sõidab tund aega ja ja 25 minutit. Siksakitasime siis Otepää poole, vähemalt oli buss soe. Vahepeal aitasime bussiga ka ühe auto kraavist välja tõmmata, võttis küll aega, oli tegelt oli väga positiivne, et bussijuht otsustas selle 8 minutit kulutada, sest sel teel tõepoolest liiklust eriti polnud. Muidugi olin ma kohutavalt väsinud ja viimasel ajal on ka kogu aeg külm ja paar kilomeetrit koju kõndimist ei tundunud absoluutselt ahvatlev, tegelikult ei tundunud see isegi võimalik. Aga tõstsin jala jala ette ja lõpuks olingi kohale. Kedagi ei paistnud ja uks oli lukus ja mul võtmeid pole, aga siis märkasin, et võtmed on ukse kõrval maas. Torkasin võtme lukuauku, aga võti ei keeranud. Samas kimbus on kaks ühtemoodi võtit, aga teine oli puudu. Niisiis jäi uks minu jaoks suletuks. Kõrvalmajas tuli põles. Seal olid mingid inimesed sees olnud, kuid mingit liikumist ei paistnud ja ühtegi autot ka polnud, nii et otsustasin sinna sooja minna ja Indrekule helistada. Üllatuslikult leidsingi majast Indreku ja selgus, et toavõti on toas. Selles toas, mis on lukus. Indrekul polnud ka riideid, sest ta oli just 45 km suusatanud ja riided muidugi läbimärjad ja ise läbiväsinud. Läksin siis lahtisesse kuuri (no õnneks meil siiski kõik uksed ei käi kinni) võtsin noa ja tangid ja eemaldasin keldriakna klaasi. Selleks ajaks toodi Indrekule ka riided ning ta sai teise akna eest tõsta, tuppa pugeda ja uksed avada.
Lõpuks olin toas.
Saabus ka Pärt. Tegin teed, mängisime ühe lauamängu. Läksin magama ja magasin 12 tundi.
Comments