Sel aastal olen kokku puutunud kahe toimetajaga. Kevadel-suvel toimetati ühte mu tõlgitud kokaraamatut, nüüd mu enda koostatud kokandussõnastikku. Kuigi ma ei olnud kokaraamatu kõigi parandustega nõus, olid parandused esitatud märkustena, mille ma siis kinnitasin või mis läksid edasisele arutlusele või mis lihtsalt kõrvale jätsin. Töö oli mahukas ja võttis kaua aega ja sageli küsis toimetaja minult ühe või teise termini või muud sorti valiku kohta. Kuigi ma olin vahepeal ärritunud ja ei saanud paranduste mõttest aru oli koostöö ikkagi väga meeldiv.
Seekord sain parandused vormis "peab olema" ja "muuta" jne. Ühe termini kohta toimetaja küsis mu käest, või noh, ütles, et see peab hoopis teisiti olema. Vaidlesin vastu ja ütlesin, miks ma arvan teisiti. Rohkem diskussioone millegipärast ei tekkinud.

Mõtlen nüüd siin... Kes peaks oma valikuid põhjendama? Kas tõlkija/autor või toimetaja? Arvan, et viimane, kas või sel lihtsalt põhjusel, et esimese töö läheks liiga mahukaks, kui iga lause- ja sõnavaliku kohta kommentaarid lisada. Pigem võiks kommentaarid käia muudatustega kaasas. Lisaks oleks see ju ka igati loogiline, et oma valikut põhjendab see, kes tahab olemasolevat muuta. Ja võin täiesti kindlalt öelda, et ei ole kõik parandused isegi mitte sel põhimõttel, et see vastab grammatika nõuetele või et just sellised terminid on soovitatavad. Paljud parandused on minu silme läbi küll puhas maitseküsimus.

Ja no oletame, kui mina oleksin kirjutanud sellise asja: "Itaaliast pärit ahjus küpsetatud lameleib" , siis oleks kindlasti norimist, et noo, kas see ahi on nüüd siis Itaaliast pärit või... Aga vot toimetaja võib endale sellist asja lubada, eks.