mood and fusic

Tasakaal. Id-kaardi leidsin üles, isegi spordikella laadija tuli välja, aga eile kaotasin tööl ära oma töö võtme ja kaardi. Saan enam vähem oma asjad ära ajada nii, et tee peale ei jää palju lukustatud uksi, ja muidu saaksin ka asenduskaardi, aga mugavam oleks ju ikka enda omaga. 

Aah! Ma leidsin oma id-kaardi. Ma ju teadsin ka, et ta kusagil on, lihtsalt ei teadnud, kus. Aga mulle meenus, et üks kadunud asi jäi eelmine kord mainimata. Mu kass. No selle asjaga natuke teistmoodi kui kadunud võtmete või soki või id-kaardiga. Selles mõttes, et ma ei pannud teda ise kusagile ega unustanud ega muud säärast. Ta ise lahkus ja oletan, et tahaks tagasi. Aga ega ma ju ei tea ka - kas tahaks? Ma võin ju ette kujutada, et tahaks, ja muretseda tema pärast, aga ma ei tea, mis ta tegelt tahab. Tundub, et ma olen muudki ette kujutanud. Nt kui tore ja huvitav ja osav ma olen. Ümbritsevast tagasi peegelduva põhjal olen hakanud arvama, et mu kujutlusvõime võiks piiratum olla. 

Kas keegi ütles hiljuti, või lugesin seda raamatust, et teiste unenägusid on jube tüütu kuulata. Võib-olla. Mul puuduvad nii laiad kogemused, üldiselt ma ei tea, mida teised inimesed unes näevad. Mul aga oli täna üsna huvitav unenägu, millest üks osa ei saa küll kuidagi meelest minna. Olid mingid filmivõtted või mingi suurem ettevõtmine, ja otseselt mitte minu üritusel, aga samas hotellis viibis ka Rowan Atkinson. Tegelikult enne seda oli tegevus toimunud just hoopis kuskil metsas ja mingis vanas majas, aga see osa on tuhmunud (kuigi oli ka üsna pöörane ja sisaldas mu arust vajuvat pinnast ja mingeid loomi või olendeid). Sattusime koos liftis sõitma. Ja saime kuidagi hästi jutu peale. Rääkisime pikalt, aga ma ei mäleta enam millest. Siis läksime laiali. Kuna meie üritusel toimus pildistamine, siis mõtlesin, et lahe oleks ka Rowaniga üks pilt teha. Kuna keegi teine ei julgenud küsima minna, läksin mina. Ta parajasti pikutas ja ütles, et pole parim aeg, aga ok. Et ta oli omale lõuga boto...

Õudsalt lihtne on asju tegemata jätta. Lihtne on trenni minemata jätta, doonoriks minemata jätta, praht maha jätta, kilekott biojäätmetesse visata, meilile vastamata jätta. Vist midagi lihtsamat polegi olemas. Täna hommikul sõitsin rattaga tööle ja keset rattateed oli katki kukkunud klaaspudel. Terve tee oli kilde täis, vaevu sain mööda. Sõitsin natuke maad ja mõtlesin, et ei saa seda segadust sinna jätta. Liiklus läheb tihedamaks ja ratturid on ju mu sõbrad. Mul ei olnud õnneks kiire, nii et keerasingi otsa ringi. Korvis oli mul üks kilekott mingite asjadega, sain seda kasutada harjana. Tükk aega pidin pühkima, aga tee sai puhtaks. Mingit erilist kangelase tunnet ei tekkinud, või et küll ma nüüd ikka tegin. Aga olin rahul, et mööda ei sõitnud. Pean minema uuesti verd andma. Viimati tegin seda vist nii kaheksa aastat tagasi. Või isegi rohkem. Ja siis veel üks teine doonoriasi, mida ma lubasin südames (aga võib-olla ütlesin ka välja) sõbrale, kes teoreetiliselt võiks seda vajada, aga pi...

The magic of walking. Vist nii pool aastat tagasi kirjutasin jalutamisest. Et kuidas see ometi saab mõjuda nii pööraselt. Ma ei jaluta eriti tihti, st sellist pikemat maad. No nagu näiteks täna, et kaheksa kilomeetrit. Sest mulle ei meeldi jalutada. Tähendab... mulle meeldib jalutada. Mulle ei meeldi jalutama minna. Et "ma lähen nüüd jalutama". Sest esiteks tundub see tüütu, ja teiseks jube aeglane. Ja tegelikult on jalutamisega samamoodi nagu rattasõiduga, et mulle ei meeldi lihtsalt suvalt sõita. Sellegipoolest mõjub jalutamine mulle lausa ebanormaalselt hästi. Meeleolu ja enesetunde mõttes. Ühel päeval on mul ehk personaalne neljajalgne jalutamisinstruktor, jalutamismentor. See sobib ka.

Ühe kartuli needus. Tead sellist? Mul on siuke, pidevalt juhtub. Et teed suppi ja pesed portsu kartuleid ja üks kartul jääb üle. Hakkad ahjukartuleid tegema ja see viimane kartul lihtsalt ei mahu kuidagi. Ja siis pole muidugi pärast ka selle ühe kartuliga midagi teha. Kui just ei osta uut portsu ja seda sinna hulka ei poeta. 

Mitu asja sul praegu kadunud on? Või kusagile unustatud? Või ei tea, kus on? Mul on selliseid vist hetkel kolm. ID-kaardi olen kusagile poetanud, arvasin, et tööl, aga sealt ei leidnud. Niisiis peab kodus põhjalikumalt otsima. Mònest taskust veel nt. Tükk aega on olnud mõte, et teeks selle lisakaardi, et ei pea kogu aeg õiget kaarti igale poole sisselogimiseks jms kasutama. Aga noh jah, sinna see on jäänud. Nagu ka auto varuvõtme tegemine. Võiks olla, onju. Aga varuvòtmesse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt - et teist ei leia, siis kohe varuvõti. Nii oleks lõpuks mõlemad kadunud. Et ainult häda korral. Nt nagu siin paar nädalat tagasi mul peaaegu juhtus. Ükskord eelmisel aastal oli mul ka id-kaart tööl kadunud ja see ilmus keset üht tundi ühe raamatu vahelt, mida ma päris harva kasutan. Muidugi ma ei varjanudki oma üllatust ja rõõmu ja òppijatel ka nalja kui palju. Siis juba nii kuu aega ma ei suuda leida spordikella laadijat. Mul on selle osas üks mälestus, aga see on natuke hägune. Ta...

Oh, issand, käisin täna basseinis ujumas. See oli ootamatult hea. Tunde olemus ja kvaliteet sarnanesid sellele, mis oli talvel mägedes lauaga sõites. Kui tunned, et teed midagi õiget. Et see on sinuga absoluutselt kooskõlas. See on huvitav tunne. Ei mäleta, et seda enne mägesid nii väga märganud oleksin, aga seal lajatas see ikka nii täiega, et rabas veits jalust ja vajas seedimist. 

 Oh, mulle meeldivad pisiasjad. Ma jõuan nendeni tagasi, kui need vahepealsed harutamised siin harutatud saavad. Või ei saa harutatud, jäävad pooleli, aga kuidagi vajavad praegu tähelepanu. Vahel mõtlen, et psisasjadele keskendudes püüan jalga lasta reaalsusest, aga no tegelikult on ju vastupidi. Kogu see jutt hetkes elamisest ja... mis ta oligi.. mhh... teadvelolekust (pidin guugeldama :)) Et sedasi on ikkagi kasulik elada jne, siis peaks see ju igati tervislik olema. Ja normaalne. (Täna taas kogesin, kust tuleb mul see "normaalse", oodatud käitumisele vastamise soov, mis pole tegelikult üldse úlejäänud minuga kooskõlas ja põhjustab mulle hulga tüütust ja vajab aega ja tähelepanu, et seda ära tabada ja seda muuta)

On tulnud ette, et ütlen midagi, et asi on nii ja siis vastatakse, et ei ole, siis ma sattun segadusse ja jäängi uskuma. Või ei jää, aga ei oska väga midagi kosta ka. Aga peab märkama, et sedasi oli. Kahjuks märkan tavaliselt alles liiga hilja.  No näiteks, ütlen, et tee ääres sõidab üksjagu sportrattureid. Vastatakse, et tegelikult sòidavad nad seal, kus autosid või teisi kergliiklejaid pole ja saab rahilikult omaette sõita. Aga ikkagi näen jälle ise, et see nii on. Või, ma pigem leian virtuaaltunni asemele muud lahendused, sest kui kohal on üle 10 inimese, kes pole väga kõrgelt motiveeritud, läheb suurem osa tunnist erinevate tehniliste probleemide tõttu raisku. Vastatakse, et tegelikult on praegu juba kõik nii osavad, et saab väga hästi hakkama. (No ja siis kogen ise, osalejana, mitte tegijana, et mingi koolituse videoühendus katkestab ja kaugemalt liitunud, et saa aktiivselt ühineda või et edastatud veebiseminaril oli hääl ära kadunud). Või et mul on vaja mingit sellist asja. -...

Olen seda blogi kirjutades ikka kusagil nii iga poole aasta tagant jõudnud arutlemiseni, endamisi, kuigi mitte ainult, et miks teised ei loe. Muidugi kirjutan eeskätt endale, sest noh... mul see suhtlusvajadus on ka omaette teema. Ja blogi täitsa aitab. Blogis on mõnus kirjutada ka. Mõnikord lihtsalt kirjutamisharjutuseks. Nt on pea peaaegu tühi ja harjutadki tühja peaga kirjutamist. Mõnikord on päris tore jutt tulnud ja olen leidnud mõtteid, mis on kusagil peidus olnud. Aga tore on ikka, kui keegi loeb. Ma tean vaid üht inimest, kes ka blogi peab ja mul pole raske sealt aeg ajalt läbi astuda. Tore on, kui midagi on kirjutatud. Eriti hea lugeda, mida sõbrad teevad ja mõtlevad, kui füüsiliselt kaugele jäävad ja muud kaudu kah pidevalt ei suhtle.. Facebookis kah... kui keegi midagi endast räägib, on tore. Isegi jagatud lingi juurde lisatud kommentaar on veel ok. A peamiselt on mingi suvaline jagamine seal. Mõttetu. Mu blogi on üsna avatud, võtan end ikka ikka suht riidest lahti, mõnikord...

Terve septembrikuu passisid Pirita tee ääres lisaks kajakatele, partidele, luikedele... varestele? rästastele? ka kormoranid. Kui ma ühel päeval fotoka kaasa tahtsin võtta, et neid pildistada, olid nad läinud. No fotokat mul ka tol päeval ikkagi polnud, aga kormoranid olid kadunud ja rohkem pole neid olnud. Täna aga kössitas kivi otsas selline. Haigur? See sama, keda kohtasin ükspäev pargis? Hmm. Paar päeva tagasi kirjutasin lõhnadest. No, tegelikult ma ikkagi tunnen seda üht lõhna mujal ka, nagu oleks see minuga kaasas. Hais pigem, kui aus olla. Aga see pole minu küljes, kontrollisin. Vaikselt hakkab närvidele käima, ei mäleta, et seda nii pikalt oleks varem olnud. Kolmandaks. Paar päeva tagasi külas mul peas üks lugu, mitte väga tuttav, aga suutsin ikkagi mingit sõnad tuvastada ja otsisin selle loo üles ja kuulasin. No.. midagi oli selles loos. Kõigepealt ajas see mind nutma, siis lihtsalt oli ja lõpuks tekitas mingi mõnusa tunde. "Kõigepealt" tähendab nii 10 esimesel korra...

Ärkasin öösel pool kaks ja und ei tulnud. Ootasin uinumist pikalt. Ootasin hommikut ka. Siis meenus mulle, et alles mòned tunnid tagasi olin oodanud õhtut, et saaks magama minna. Vist ainult päeva esimene pool on selline, et ma midagi ei oota.

Kui ma ärkan vara ja on ilmselge, et enam magama ei jää, siis uurin näiteks internetti. Kuna viimastel päevadel on mind taas häirinud üks lòhn, mille arvasin varem olevat pärit kassi vetsust, aga et kassi vetsu juba ammugi pole, siis meenus mulle üks teine häiriv lõhn, mida tegelikult kindlasti pole ja turgatas pähe guugeldada midagi sellist, et smell that is not actually there. No üllataval kombel, kuigi minu vanuses ei peaks enam üllatama, et inimesed on ikkagi üsna sarnased, või vähemalt pole keegi päris unikaalne, ongi selline asi olemas - phantosmia. Ma ei tea, see pole nagu olnud teema, mille sõbrannaga jutuks võtaks... lihtsalt nendid kusagil sügavamal, et on, aga ei lase seda mõtet nagu päriselt teadvusse või veel vähem suust välja. Igatahes ma pole kellegagi seda asja arutanud ja veel vähem on keegi sellist asja minuga arutanud. Nojah. Seda praegust lõhna tunnen tavaliselt mitu päeva, võib-olla isegi nädal. See teine, häirivam lõhn kestab kusagil ööpäeva vòi kaks. Õues seda ei...

Eks ma püüan ikka tühistest asjadest kirjutada. Endal on toredam mõelda väikestest asjadest ja märgata väikseid asju ja rõõmustada väikeste asjade üle. A mõni päev... kui juba päeva alguses tundub, et jama mõõt on täiega täis ja see miskipärast pressib just täna pinnale - miks? - ja siis tuleb mõnuga juurde, siis kõik see muidugi, mille püüad nagu vagusi hoida ja ära kannatada, see tuleb täiega... Ütleksin, et on sitasti ja tegelikult ei jaksa kah väga enam.  Ja siis tuleb kiri, et "olete oodatud virtuaalaktusele". Noh, ma hakanud muidugi ütlema, et võite selle virtuaalaktuse endale... aga mõtlesin seda absoluutselt kohe. No ühesõnaga. Mida sa passid seal virtuaalaktusel. Mida sa passid seal virtuaalkonverentsil. Virtuaal.. kuradi.. elu. Muidugi, kõik nii ei arva ilmselt. Aga ausalt - virtuaalaktus. Annab ikka midagi mõttetumat välja mõelda. Issand kuidas ma vihkan seda virtuaali. Mingid asjad saab muidugi kaugühendusega ära arutada, aga virtuaalkonverentsi virtuaalkohvipaus?...

Enamasti käin joogas hommikuti. See on selline üsna intensiivne trenn, palju jõuharjutusi ja nii. Olude sunnil olen käinud samas trennis ka paar korda õhtupoole. Vaim on selleks ajaks üsna väsinud ja pärast tööpäeva kell 6 ikkagi haigutan seal pool tundi jutti, aga müstika ikkagi mis juhtub seal õhtuses trennis kehaga. Nagu uus päev algaks. Tohutu energialaks. Tahaks suuri tegusid hakata tegema kohe. Hommikuti on pärast trenni pigem kerge rammestus. Ja noh, enamasti on siis vaja nii 8 km tööle vändata ja kõik see kuidagi... miskipärast ei teki sellist energiapuhangut kui õhtul. Hommikul on vaim valmis trenniks, õhtul mitte. Siiski selgub, et keha on õhtul rohkem valmis kui hommikul. Mulle tundub, et peaks selles küsimuses usaldama pigem keha. Aga sõltun muidugi ka paljudest muudest asjadest.

Mulle pole kunagi meeldinud, näiteks nooremana vanavanemate pool, kardinate akna ette tõmbamine õhtul. Tekitab kuidagi piiratud tunde, ja et pole nagu kursis enam ümberringi toimuvaga. Ma ei teagi ausalt öeldes, miks seda tehakse. Aga viimati maal, ilmselt esimest korda elus, tõmbasin pimeduse saabudes seekord kardinad korralikult akende ette. Sest see pimedus oli nii pime ja suur ja raske, et ma füüsiliselt tundsin, kuidas see peale vajub ja aknast sisse pressib ja rusub. Ja õue enam niikuinii ei näinud. Mònikord paistab seal kuu nii eredalt, et korralikud varjud on maas. Seekord mitte. Oli lihtsalt kottpime. Sügavpime. Kardinad aitasid ja olemine läks kohe kuidagi mònusamaks. Puud mühisesid tuule käes ja oli üsna marune. Tuul oli nii vali, et ei saanud arugi, kas vihma sadas või ei. Pärast, kui tuul oli vaibunud, märkasin, et taustamühin oli ka päris hubane. Pimedus ja vaikus koos olid kuidagi... noh.. mitte nii lõògastavad. 

Selline tihe linnuliiklus täna hommikul. Suvel jäi ikka üsna vaikseks, mòned linnud lendasid puult puule ja natuke kostis mingit piuksumt või krääksumist. Vahepeal päeval kaks ronka ja mõnes tiirutavad röövlinnud. Nüüd lendavad igas suuruses ja kõiksugu häältega ühele poole ja teisele poole ja korralik sagimine käib. Tuul vaibus lõpuks öösel ja väga väga mònus hommik on olnud. Kella 7 paiku oli 14 kraadi. Ja maja uus katus toimib täiega, öösel alla 21 kraadi ei läinudki, kuigi mul oli radikas 1 peal. Üldse oli mõnus magada, kuigi kartsin, et hakkan kartma. Ärkasin poole kuue paiku mingi unenäo peale, kus olid nagu kaks mingi vastasleeri sõjapealikku, aga oli mingi totaalne jama ja olukord hakkas ikkagi lahenema ja üks pealik andis teisele suurest rõõmust musi :) No selline väga südamlik oli. Tore oli ärgata. Kahjuks oli veel pime. Valges oleks veel toredam olnud. Aga oli ikkagi tore. 

Ohoo! Midagi uut ;) Tulin kaheks päevaks maale. Mul on siin palju loodust, miski 6 hektarit maad. Kõndisin mööda jalgrada maa ühest otsast teise, vaatama, kuidas leedritel uues kohas läheb. Hästi läks, lopsakad olid. Kuigi mulle tundus, et osadel põõsastel olid mõned oksad ära söödud :o . Peab silma peal hoida, äkki vaja kitsede-jäneste eest kaitsta. Õnneks leedrid pole nagu õunapuud, et saavad hukka, kui ära süüakse. Kui nad juba kasvavad, siis peaksid lihtsalt uuesti kasvama. Siis jalutasin heinamaad mööda tagasi, vaatasin värvilisi põõsaid, ja kitsede radu ja rebaste magamiskohti ja põikasin metsa, et vaadata, kas mõni põldmari veel paistab. Metsaservas ajasid põdrakärbsed ikka täitsa hullluks. Väga raske nendega. Maja juurde jõudes jalutasin natuke teises suunas, metsa alla ja mõtlesin, et võtan seal ühe iidse allee pealt (no on selline huvitav koht mul seal) natuke võsa ära. Võtsingi. Kui hakkasin söögi jaoks tuld tegema, märkasin, et autovõtit pole taskus. Ja olin päris kindel, e...

Sõitsin kahel päeval ühistranspordis. Üldiselt pole mul ühistranspordi vastu midagi. Need liinid, mida mina viimase 9 aasta jooksul olen kasutanud, on olnud sellised üsna rahulikud, st ei ole palju rahvast üldiselt. Ja bussid-trammid on olnud väga täpsed. Selles uues ebanormaalsuses ei tundu ühistransport üldse nii mõnus ja ega pole eriti vaja läinud, välja arvatud mõned peatuses trammiga. Aga mul läks seekord eriti kehvasti. Mõlemal päeval pidin oma istekoha kusagil mujal seisukoha vastu vahetama. Ühel päeval istusin ühtede noorte kuttide juurde ja poolel teel istuma selgus, et nende ümber on jube higihais. No mis teha, see pole nii hull, kui nädalaid pesemata inimese oma. Aga mingi hais oli veel ja see muutus mu jaoks järsku nii väljakannatamatuks, et läksin bussi teise otsa seisma. Teisel päeval oli buss mònusalt tühi, igale soovijale oli kaks istet. Siis järsku hakkasin tundma ähmaselt peeruhaisu. Ja siis kõvemini. Siis tuli peatus ja sai natuke õhku, ja siis uuesti. Ja seekord ikk...