mood and fusic

Eile kohtasin esimest korda teisi kullivaatlejaid. Neil oli isegi binokkel. Paistsid vähe linnutundjamad kui mina ja sain kinnitust, et tegemist on tòepoolest kanakulliga. Aga nad pold poegi veel näinud.  Samuti sain kinnistust oma kahtlustusele, et kui kulliema pesal saba üle pesa serva püsti, nokkapidi pesas midagi ukerdab, toimub poegade söötmine. Suurem piuksumine kostis ka. Sain veel teada, et surnuaia teises servas pidavat elama üks veelgi haruldasem lind. Nimi oli tuttav, aga olen praeguseks siiski kahjuks unustanud. Mul oli fotokas kaasas ja plaan passida ja pildistada. Imestasin, et kuidas ta juba mingi viiest pildist täis sai. Siis taipasin, et olin kaardi arvutisse jätnud. Sain kaks enam vähem pilti, aga hetkel ei tea, kuidas neid fotokast kätte saaks. Kus nad seal üldse on?

Unustasin eilse kullivaatluse olulisima. Tükk aega vahtisin kullimammat, kes vist vahtis mind. Ja siis järsku mingid udusuled pesavarjus ja pikad valged pritsmed suure kaarega, nagu oleks majoneesipudelist sihtinud. Et pisikesed on siis õpetatud puhtust hoidma ja lasevad oma hädad kenasti üle pesa serva.

Vahelduseks väheke actionit :) Kell 14.30 olin üksi kodus. Teismeline pidi sõbra maakodusse külla sõitma ja oli juba välja läinud. Ma hakkasin ka õue minema. 14.40 olin valmis, aga ei leidnud võtmeid. Viimati olid need ukse ees. Nüüd polnud, maha ka polnud kukkunud, taskus polnud, nagis polnud. Helistasin teismelisele - ups oligi kaks komplekti tema taskus. Ja ta ise on rongis, mis lahkub Balti Jaamast 2 minuti pärast. Tähelepanelik lugeja mäletab, kuidas olen aknal hõikunud möödakäijale, et too mulle mu autost võtmed võtaks, et ma toast välja saan. Seekord oli aga uks lahti. Nii et mu esimene plaan oli sõita rattaga järgmisse rongipeatusse, mis polnud kahjuks ei Lilleküla ega Kitseküla vaid Tallinn-Väike. Rattaga seepärast, et hommikul oli selgunud, et autol on aku jälle tühi. Mingi asi autos tõmbab selle aku nii tühjaks, et saan vaevu uksed lahti. Ja kinni neid enam ei saa. Viimase kahe aasta jooksul on seda juhtunud juba nii 6 korda kindlasti, kui mitte rohkem. Korra mõtlesin küll,...

Ma ei saa aru, mida mu kass minult tahab. Iga kord, kui kööki lähen, jookseb kohale ja hakkab mind vahtima ja mul jalus jalutama. Ma annan talle kassitoitu, krõbinaid, vett. Ja seda kõike tal on. Ja siis ta tuleb ja muudkui vaatab mind. Pai saab ka. Aga enamasti laua taga või diivanil. Miks ta peaks tulema kööki pai küsima. Eile tegin kausid ilusti puhtaks panin uue toidu, ta vaatas oma toitu ja jooksis esikusse kilekotti limpsima.

Täna värvisin akna peal mitu korda nii pool tundi. Ja iga kord nägin aknast mööda sõitmas jalgratturit, käed lahti, telefon käes. Üks rääkis telefoniga, kaks näppisid telefoni. Nägin ka rattureid, kellel käed lenksul. Silma torkas ka, et inimestel oli väga vähe riideid seljas. Pole nüüd mitu päeva õues käinud, kas on tõesti nii soe?

Olen mõned päevad enam vähem üksi olnud, teismelisega kahekesi. Aga teismeline ajab põhiliselt omi asju. Paraku olen ka haige olnud, kurguvalu ja ninakihelus. Kõige tüütum sealjuures ehk üldine tõbine enesetunne ja mure, et äkki ikkagi on ebatavaliste sümptomitega koroona. Ja viimasel juhul siis ka mure kõigi pärast, kellega olen hiljuti kohtunud.  Ja no muretsemisega võib muidugi üsna hoogu minna ja kergelt paanikasse sattuda, aga olen märganud, et suudan muretsemisel sabast kinni haarata ja selle kusagile kaugustesse visata. Praegu siiski mitte nii edukalt. Aga nüüd on juba parem :) Paistab, et oli kurguviirus. Vms. See oli taustaks. Ja läksin taustaga ka hoogu vist :) Tahtsin tegelt öelda, et niipea kui omapead jäin, ostsin mitu baklažaani. Tuli välja, et mul on metsik baklažaanipuudus. Esimesel õhtul tegin ära juba ammu kapis seisnud India miski Tikka Masala vms, baklažaaniga siis. Siis järgmisel päeval ahjus küpsetatud suvikõrvits, baklažaan, paprika, tomat, sibul, küüslauk j...

Käisin üle mitme nädala Siselinna kalmistul. Surnuaias elu endiselt kees. Kanakullid toimetasid pesal ja kihutasid mööda metsa. Väiksemaid linde oli ka igat sorti. Ja taimestik lokkas ja lõhnas. Tahaks lähipäevil sinna ka fotokaga passima minna.

Märtsist alates olen kohanud 5 vana sõpra/sõbrannat. Ja just nimelt mitte lihtsalt niisama tuttavaid vaid kunagisi häid sõpru, kellest mõnega veel ikkagi suhtlen, mõnga põhimõtteliselt nagu eriti mitte. Esimest polnud näinud umbes aasta, kohtusime poes, ajasime juttu, nii tore oli. Teist polnud näinud... issand.. 5 aastat? Ja enne seda vist ka umbes 10 aastat :) Aga kunagi olime päris head sõbrad. Nii et iga kord kui kohtume.. pole üldse imelik. Mu arust on see veider. Ja oli fantastiline kohtuda ja juttu ajada nagu poleks tegelikult kõiki neid aastaid vahel olnud. Kohtusime tema kodutänaval, ta läks lastega parki, ma tulin lapsega pargist. Kolmandat sõpra nägin samuti juhtumisi korra eelmisel aastal ühes sööklas ja enne seda tont teab millal. Teda kohtasin lihtsalt ühel suurel tänaval, oli see nüüd hommikul või lausa keset päeva? Mõlemad sõitsime rattaga. Neljandat sõpra nägin viimati augustis vist. Teda kohtasin ühel õhtupoolikult samuti enam vähem tema kodutänaval, kui rattaga minge...

Asjad purunevad... eile kukkus taas autol üks klaas ukse sisse, täna pillasin maha oma iPadi ja sain kaks pikka mõra sinna. Esikukapi peegeluks on juba paar kuud mingis x-asendis. Ja ahjuukse klaas purunes nii kolm aastat tagasi. Minu meeles on see purunemine nagu tihedamaks läinud.

Taas ja endiselt naudin rattaga tööle sõitmist täiega. See on väga mõnus aeg absoluutselt kohal olla. Mere erinevat palet ja ilusat ilma nautida või tuules ja vihmas edasi rühkida, olles veelgi rohkem ümbritsevaga otseses kontaktis. Ja Lillepi park on hetkel ilmselt kõige lõhnavam koht linnas. Teraapia, ma ütlen. Täna tahtsin aga inspiratsiooniks kuulata üht podcasti, mingid ärijutud :). Tegelikult püüdsin seda teha juba eile, kui laps hakkas multikat vaatama, aga siis oli ikkagi seda vaja ja toda vaja ja igasuguseid asju vaadata ja aidata ja ei õnnestunud kümnest minutist kaugemale jõuda. Mõtlesin, et kasutan hommikust rattasõitu oma inspireeriva podcasti kuulamiseks. Kasutasingi. Oli meeles kõrvaklapid kotti pista ja poole tee peal need ka pähe ja saade käima panna. Kokkuvõttes võib öelda, et rattasõidu kogemus jäi poole kehvemaks. Kohaolekuefekti polnud, ma ei tundnud tööle jõudes, et oleksin nautinud kõike seda, mida tavaliselt ja rattaga ka justkui polekski sõitnud. Teisalt sain ...

Viimati maal oli ikka korralik loomaaed. Esiteks pröökasid kaks sokku omavahel ja sookured neile taustaks nii, et hirmus oli lähemale hiilida, isegi kui teadsin, et need on kitsed. Hommikul kui jalutama läksin, tõusis lendu üks suur must lind, kellel paistis olevat säravpunane nokk. Punase nokaga lindu ma siiski ühestki oma linnuallikast ei leidnud, ilmselt oli teder ja see punane oli tal kulm hoopis :) Astusin natuke edasi ja märkasin tee peal mingit karvakera. Selline helepruun kerratõmbunud elukas. Kassi kohta natuke suur, rebase kohta kuidagi tšill. Lihtsalt magas keset kõnniteed. Seisin ja vaatasin. Tegin pilti ka. Siis lõpuks ajas end püsti, vaatas ringi ja tõmbas end uuesti kerra. Ma läksin siis teist kaudu, jätsin ta sinna pikutama. Vahepeal vaatlesin rähni ja püüdsin teisi linde tabada, aga peamiselt ikkagi on neid kuulda ja mitte näha. Maa serva pool, kohtasin ilmselt ühte eelmise päeva pröökajat. Või siis mõnda muud. Muidu ta märkas mind, kitsed alati märkavad, h...

Aa, ja see asi ka veel, et kui eelmisel nädalal mu nähes kukuti ja pissiti, siis tegelikult kukkumised sellega ei piirdunud. Järgmisel päeval, või siis ülejärgmisel, kui lapsega mängiväljakul olin, kostis autoteelt hirmus plastmassi ragin ja kolin ja mul prille ees ei olnud, täpselt ei näinud, aga igatahes oli seal üks kummuli mootorrattur ja üks püstine post, üks peatee ja üks kõrvaltee. Ma ei saanud aru posti ja mootorratturi suhtest ja nendevahelistest kaugustest, aga igatahes midagi seal nihu läks.

Järjepidevad lugejad ilmselt on märganud, et mul kalduvus asju kaotada ja neid kaotatud asju ka leida. Ja võib-olla on need lugejad märganud ka seda, et mõned asjad on mu jaoks olulised, võib-olla ka seetõttu, et ostan üsna vähe asju, aga selliseid mis on väga praktilised, kauakestvad või muul moel kasulikud. No ja kui mõne sellise kaotan, siis ei saa sellest eriti üle. Näiteks kaotasin üleeelmisel suvel oma kella. Sellisel päeval, kus käisime lapsega Haapsalus rannas ja õhtuks jõudsime maale. Otsisin maal kõik kohad läbi (see pole kuigi keeruline, sest kohti on üsna vähe) ja autos kõik kohad läbi ja jälgisin Facebookis haapsalus leitud asjade lehekülge. Kogu ülejäänud aja olen nüüd oma kella taga igatsenud. Sest see oli hoolega valitud ja väga ilus, ema kingitus mulle. Aasta tagasi ostsin lõpuks ühe uue, odava kella, aga see muidugi ei saanud nii armsaks ja talveks oli rihm katki läinud ja lõpuks jäi sahtlisse vedelema. Kui sügisel maakodu talveks kokku pakkisime, tõstsin ühe mullako...

Mulle meeldib mõelda ja kirjutada väikestest asjadest, aga... liiga palju mõtlen liiga olulistest asjadest. Ja liiga palju pean kirjutatut ära kustutama. Selle saiategemise juures on väga positiivne, et ma ei karda üldse enam kleepuvat tainast :) Ilmselt ma pole ainus, kes pärmitainast on peljanud, et seda peab sõtkuma ja see jääb käte külge ja muu säärane. Või ilmselt on veel mingeid põhjusi pärmitaina kartmiseks. Ma ei tee muidugi pärmitainast, vaid juuretisetainast. Ja tegelikult pole üldse hullu, kui tainas käte külge kinni jääb :) No tuleb ikka lahti ka. Ostsin ka ühe kaabitsa, sellega saab käed ja kausid ja laua väga hästi puhtaks kaapida.

Eile, kui lapsega pargis olime, mingi mees kuses veidi eemal keset platsi, telefoniga rääkides. Kui õhtul rattaga tööle sõitsin, siis üks naine lõpetas just pissimist jalutusraja ääres, kaugelt juba silmasin tema heledat tagumikku, kui ta püsti tõusis. Õhtul kui koju sõitsin, lähenes mulle tohutu kiirusega rulluisutaja. Ma märkasin teda piisavalt vara, et sain eest põigata, aga ta ikka üritas pidurdada ja lõpuks kukkus. Jäin seisma, õnneks jäi rulluisutaja terveks, aga kiivrit tal näiteks polnud ja natuke õudne paistis. Mõnikúmmend meetrit edasi sõitis üks isa oma lastega ratastega, väiksem lapsetoolis, suurem oma rattal. Jäime kõrvuti foori taha seisma. Järsku kaotas isa ratta üle kontrolli, ratas hakkas muudkui vajuma ja no ma tean, mis tunne on hoida püsti ratast, kus istub laps rattatoolis. Juba kujutlesin, kuidas nad kukuvad. Ja isa muudkui vajus ja vajus oma rattaga, surudes pikali ka tema kõrval seisnud suurema lapse. Imestasin siiski, et üks mees peaks olema ikkagi piisavalt tu...

Tõesti, täna oli selline tunne nagu oleks surnud. Mingi hetk märkasin, et pea valutab jubedalt. Võtsin kaks paratsetamooli. Hiljem märkasin, et pea ikkagi lõhub juba otsas. Võtsin siis ibuprofeeni.  Ma ei teagi nüüd, mida võtta, mõlemad on käepärast, äkki võtaks mõlemat. Söönud olen, joonud olen. Isegi sportinud olen. Sõitsin veel õhtul tööle, taas see eksamilaadne asi. Vaja zoomis peale passida. Mere ääres mõtlesingi, et nüüd on nagu elusam olla. Meri oli võrratu. Nii lustakas kuidagi. Väga positiivne, väike lõbus lainetus, kerge tuul, aa, tegelikult tugev, aga merel see ei paistnud välja, päike, valged pilved, asjalikud ja vabadusest pakatavad purjekad, roheline muru...

Energiatase kõigub ikka hämmastavalt viimasel ajal. Eile tegin igasuguseid asju (nipetnäpet tööasju, poolteist tundi passisin ühe eksamilaadse asja juures, salvestasin ühe videojuhise ja lõpuks üks spets õhtusöök reatoranis) põhimõtteliselt varahommikust hilisõhtuni, aga mitte nii, et end täitsa ära oleks kurnanud. Täna liigun teosammul ja energiat lihtsalt nagu pole. Et kui suhtlen päeval paari inimesega ja arvutiekraaniga, siis vajan taastumiseks tervet päeva? Või ma ei saa aru. Ja see pole esimene kord sedasi selle energiaga. Hommik oli muidugi üsna uimane, ise ärkasin alles  veidi enne 8 ja kümneni pold kedagi muud liikumas. Panin uue saia eeltaina toimetama, keetsin pudru valmis ja passisin niisama. Aga no ma ei tea.... Nii palju oleks vaja teha. Ja nii raske on midagi plaanida, sest nii paljud asjad on ebakindlad ja ebaselged. Võib-olla on need tegusad päevad hoopis erandid, kui olen suutnud kogu ebamäärasuse kuidagi unustada..

Puine on, kui üldse mingeid mõtteid nagu pole. Millest võiks kirjutada. Rääkimata sellest, et midagi juhtuks. Kuigi! Käisime 6-aastasega seal.. mis ta nüüd oligi... Lennusadamast veel Kopli poole siuke moodne piirkond. Oli väike piknik sõbranna ja tema lapsega. Linik pingil ja minu tehtud sai ja sõbranna tehtud munavõi ja tee ja veel nipetnäpet. Mõnus. Ilmateade lubas pärastlõunal vihma ja üsna pilves oli kah. Käisime veel mänguväljakult läbi ja hakkas lõpuks sadama ka. Päris korralikult. Preili oli täna minu rattaga, lastetoolis. Koju tagasi nii 4-5 kilomeetrit. Sõitsin ja vihma sadas näkku ja no mujale ka ja kiiver tilkus ja kõik oli läbimärg. Meil mingit vihmahirmu pole, nii et kõik oli chill. Ühesõnaga kimasin kodu poole ja mõtlesin, et mulle ikka meeldivad natuke ebatraditsioonilisemad olukorrad. Kui on füüsiliselt raske või pisut ebamugav ja peab natuke pingutama. Või päris palju pingutama, nagu nt talvel mägedes oli.

Vahepeal olen vähemalt viiest asjast tahtnud kirjutada, aga tuleb välja, et põhimõtteliselt on perioode, kus saan ka ilma blogita hakkama. Üks päev ületasin sõidutee punase tulega. Oli selline vähe keerulisem koht, kus autosid võis põhimõtteliselt mitmest suunast tulla. Aga kogenud liiklejana taipasin kohe, et kui ühtki autot üheski suunas pole, siis jõuan vabalt turvaliselt üle tee, isegi kui mõni kusagilt 70ga peaks tulema :) Ja mõtlesin ise, et võib reegleid rikkuda, kui neid hästi tunned. See mõte tundus nii geniaalne, et püüdsin edasi mõelda, kas see ikkagi peab paika. Väga pikalt ei mõelnud, tundus, et äkki ikka ei pea. Ja reeglitega on mõnikord ka sedasi, et isegi kui nende rikkumine on täiesti ohutu, siis on spetsialiste, kes arvavad, et sellegipoolest peaks sind karistama. Ühel teisel päeval, aga leidsin, et keelereeglitega on vist küll sedasi. Et nende rikkumine neid tundes on märksa ägedam kui nende rikkumine neist mingit aimu omamata. Aga võib-olla on asi selles, lihtsalt...

Minu arust juhtus mul eelmisel aastal ka sedasi, et kaotasin eelviimase kinda millalgi kevadel. Kevadel kindaid kaotada on kehv, juhul kui sõidad rattaga varahommikul või õhtupoole või on lihtsalt külm ilm. Mäletan, et aasta tagasi sain endale pärast vähekest, või äkki päris pikka isegi, mööda poode otsimist kindad Rimist. Piinlik oli osta, need maksid vist alla euro. Nende tegemise eest vist küll keegi palka ei saanud. Aga no nüüd ma ei teagi. On juba maikuu, eks. Täna hommikul rattaga sõites kasutasin ühe kinda pakutavaid võimalusi. Kilomeeter ühes käes, kilomeeter teises. Pärastpoole enam ei hakanudki teisel käel külm, sain rahulikult kinnast lihtsalt ühes käes hoida. Palav ka ei hakanud. Ma arvan, et ma ei hakka uusi ostma. Kaovad veel enne sügist ära. Ja minu arust peaksid need eelmise aasta Rimi kindad ka kusagil olema, vaja otsida. Et kui tõesti häda käes on.