Järjepidevad lugejad ilmselt on märganud, et mul kalduvus asju kaotada ja neid kaotatud asju ka leida. Ja võib-olla on need lugejad märganud ka seda, et mõned asjad on mu jaoks olulised, võib-olla ka seetõttu, et ostan üsna vähe asju, aga selliseid mis on väga praktilised, kauakestvad või muul moel kasulikud. No ja kui mõne sellise kaotan, siis ei saa sellest eriti üle. Näiteks kaotasin üleeelmisel suvel oma kella. Sellisel päeval, kus käisime lapsega Haapsalus rannas ja õhtuks jõudsime maale. Otsisin maal kõik kohad läbi (see pole kuigi keeruline, sest kohti on üsna vähe) ja autos kõik kohad läbi ja jälgisin Facebookis haapsalus leitud asjade lehekülge. Kogu ülejäänud aja olen nüüd oma kella taga igatsenud. Sest see oli hoolega valitud ja väga ilus, ema kingitus mulle. Aasta tagasi ostsin lõpuks ühe uue, odava kella, aga see muidugi ei saanud nii armsaks ja talveks oli rihm katki läinud ja lõpuks jäi sahtlisse vedelema.
Kui sügisel maakodu talveks kokku pakkisime, tõstsin ühe mullakoti kuuri, et ehk säilib suveni. Talvel olid hiired mulla mööda kuuri põrandat laiali tassinud ja endale kõikidesse karpidesse pesi teinud ja üleüldse kuuris korraliku kaose korraldanud. Möödunud nädalavahetusel oli lõpuks piisavalt aega, et kuuri koristamine ette võtta. Viskasin kõik asjad kuurist välja. Nii et põrandale jäi vaid minu armas kell :) Ma olin megaõnnelik. Klaas oli terve ja rihm ka, käib ainult üliaeglaselt. Aga küllap uus patarei äratab ta üles.