Ärkasin tavapärasest varem, esimene number kellal oli 5. Pool tundi uimerdasin niisama, siis pea tund aega kolasin mööda internetti. Olen siin ka kirjutanud sellest, kuidas mulle ei meeldi niisama sihitult rattaga sõita või kõndida. Et nagu trenni mõttes sõidan mingi ringi. Nüüd olen seda teinud juba kaks kuud. Nagu teisedki. Olen päris toredaid teid leidnud ja suvaliste ringide sõitmist isegi nautinud. Kuid on päevi, kui ükski marsruut ei tundu enam huvitav, ahvatlevast rääkimata. Aga kui oled kella seitsmeks juba üle tunni aja maha molutanud, siis nagu peaks midagi kasulikku tegema. Kui teised magavad, ei ole mul kodus mingit tegutsemisindu, nii et õueminek ongi põhimõtteliselt ainus viis midagigi normaalset teha. Läksin jalgsi. Piima oli ka vaja osta, ja tegelikult ka keefiri, ja üks toorjuust :) Aga tegelt üldse polnud tuju kuhugi minekuks.
Ja nagu ikka, kui oled juba nii kilomeetri kõndinud märkad järsku endas mingit kergust ja optimismi. Õuetulek oli taas õige otsus. Kõndimine mõjubki mulle enamasti sedasi. See kergus ja tunne, et saan kõigega hakkama võib muidugi kohe pärastpoole ka üle minna, aga ikkagi jääb siis rõõm sellest, et olen end väheke liigutanud. Ligi kuue kilomeetrine tiir on mu jaoks üsna ok.