Vahepeal olen vähemalt viiest asjast tahtnud kirjutada, aga tuleb välja, et põhimõtteliselt on perioode, kus saan ka ilma blogita hakkama.
Üks päev ületasin sõidutee punase tulega. Oli selline vähe keerulisem koht, kus autosid võis põhimõtteliselt mitmest suunast tulla. Aga kogenud liiklejana taipasin kohe, et kui ühtki autot üheski suunas pole, siis jõuan vabalt turvaliselt üle tee, isegi kui mõni kusagilt 70ga peaks tulema :) Ja mõtlesin ise, et võib reegleid rikkuda, kui neid hästi tunned. See mõte tundus nii geniaalne, et püüdsin edasi mõelda, kas see ikkagi peab paika. Väga pikalt ei mõelnud, tundus, et äkki ikka ei pea. Ja reeglitega on mõnikord ka sedasi, et isegi kui nende rikkumine on täiesti ohutu, siis on spetsialiste, kes arvavad, et sellegipoolest peaks sind karistama.
Ühel teisel päeval, aga leidsin, et keelereeglitega on vist küll sedasi. Et nende rikkumine neid tundes on märksa ägedam kui nende rikkumine neist mingit aimu omamata. Aga võib-olla on asi selles, lihtsalt ise mõtled, et oled siis jube äge. Teistele paistab, et oled lihtsalt loll.
Veel mingil päeval, võimalik, et ühel neist kahest, mõtlesin, et ilmselt kõige stabiilsem asi mu elus on õhtune unejutt. Ja kui seda juhuslikult pole, olen näiteks reisil või on laps vanaema pool vms, siis tundub magamaminek kuidagi suvaline. Et kuidas ma nüüd lihtsalt lähen magama. Kusjuures ma pole varem selle peale tulnud, et ise mõnda enda raamatut endale siis unejutuks lugeda. Aga nüüd tulin. Peab mõne raamatu ostma igaks juhuks siis, mida jaksaks õhtul lugeda ka.