Eile, kui lapsega pargis olime, mingi mees kuses veidi eemal keset platsi, telefoniga rääkides. Kui õhtul rattaga tööle sõitsin, siis üks naine lõpetas just pissimist jalutusraja ääres, kaugelt juba silmasin tema heledat tagumikku, kui ta püsti tõusis. Õhtul kui koju sõitsin, lähenes mulle tohutu kiirusega rulluisutaja. Ma märkasin teda piisavalt vara, et sain eest põigata, aga ta ikka üritas pidurdada ja lõpuks kukkus. Jäin seisma, õnneks jäi rulluisutaja terveks, aga kiivrit tal näiteks polnud ja natuke õudne paistis. Mõnikúmmend meetrit edasi sõitis üks isa oma lastega ratastega, väiksem lapsetoolis, suurem oma rattal. Jäime kõrvuti foori taha seisma. Järsku kaotas isa ratta üle kontrolli, ratas hakkas muudkui vajuma ja no ma tean, mis tunne on hoida püsti ratast, kus istub laps rattatoolis. Juba kujutlesin, kuidas nad kukuvad. Ja isa muudkui vajus ja vajus oma rattaga, surudes pikali ka tema kõrval seisnud suurema lapse. Imestasin siiski, et üks mees peaks olema ikkagi piisavalt tugev, et sellise väikse raskusega toime tulla, aga ei. Pakkusin oma abi, aga mees seal midagi kòkutas ja ignoreeris mind täiega. Koduni oli siis nii kilomeeter, mõtlesin, et kas järgmisena sõidab mõni auto ehk vast posti, aga vähemalt minu silmad selle tunnistajaks polnud. Jõudsin ise ka turvaliselt koju.