Asjad purunevad... eile kukkus taas autol üks klaas ukse sisse, täna pillasin maha oma iPadi ja sain kaks pikka mõra sinna. Esikukapi peegeluks on juba paar kuud mingis x-asendis. Ja ahjuukse klaas purunes nii kolm aastat tagasi. Minu meeles on see purunemine nagu tihedamaks läinud.
Posts
Taas ja endiselt naudin rattaga tööle sõitmist täiega. See on väga mõnus aeg absoluutselt kohal olla. Mere erinevat palet ja ilusat ilma nautida või tuules ja vihmas edasi rühkida, olles veelgi rohkem ümbritsevaga otseses kontaktis. Ja Lillepi park on hetkel ilmselt kõige lõhnavam koht linnas. Teraapia, ma ütlen. Täna tahtsin aga inspiratsiooniks kuulata üht podcasti, mingid ärijutud :). Tegelikult püüdsin seda teha juba eile, kui laps hakkas multikat vaatama, aga siis oli ikkagi seda vaja ja toda vaja ja igasuguseid asju vaadata ja aidata ja ei õnnestunud kümnest minutist kaugemale jõuda. Mõtlesin, et kasutan hommikust rattasõitu oma inspireeriva podcasti kuulamiseks. Kasutasingi. Oli meeles kõrvaklapid kotti pista ja poole tee peal need ka pähe ja saade käima panna. Kokkuvõttes võib öelda, et rattasõidu kogemus jäi poole kehvemaks. Kohaolekuefekti polnud, ma ei tundnud tööle jõudes, et oleksin nautinud kõike seda, mida tavaliselt ja rattaga ka justkui polekski sõitnud. Teisalt sain ...
Viimati maal oli ikka korralik loomaaed. Esiteks pröökasid kaks sokku omavahel ja sookured neile taustaks nii, et hirmus oli lähemale hiilida, isegi kui teadsin, et need on kitsed. Hommikul kui jalutama läksin, tõusis lendu üks suur must lind, kellel paistis olevat säravpunane nokk. Punase nokaga lindu ma siiski ühestki oma linnuallikast ei leidnud, ilmselt oli teder ja see punane oli tal kulm hoopis :) Astusin natuke edasi ja märkasin tee peal mingit karvakera. Selline helepruun kerratõmbunud elukas. Kassi kohta natuke suur, rebase kohta kuidagi tšill. Lihtsalt magas keset kõnniteed. Seisin ja vaatasin. Tegin pilti ka. Siis lõpuks ajas end püsti, vaatas ringi ja tõmbas end uuesti kerra. Ma läksin siis teist kaudu, jätsin ta sinna pikutama. Vahepeal vaatlesin rähni ja püüdsin teisi linde tabada, aga peamiselt ikkagi on neid kuulda ja mitte näha. Maa serva pool, kohtasin ilmselt ühte eelmise päeva pröökajat. Või siis mõnda muud. Muidu ta märkas mind, kitsed alati märkavad, h...
Aa, ja see asi ka veel, et kui eelmisel nädalal mu nähes kukuti ja pissiti, siis tegelikult kukkumised sellega ei piirdunud. Järgmisel päeval, või siis ülejärgmisel, kui lapsega mängiväljakul olin, kostis autoteelt hirmus plastmassi ragin ja kolin ja mul prille ees ei olnud, täpselt ei näinud, aga igatahes oli seal üks kummuli mootorrattur ja üks püstine post, üks peatee ja üks kõrvaltee. Ma ei saanud aru posti ja mootorratturi suhtest ja nendevahelistest kaugustest, aga igatahes midagi seal nihu läks.
Järjepidevad lugejad ilmselt on märganud, et mul kalduvus asju kaotada ja neid kaotatud asju ka leida. Ja võib-olla on need lugejad märganud ka seda, et mõned asjad on mu jaoks olulised, võib-olla ka seetõttu, et ostan üsna vähe asju, aga selliseid mis on väga praktilised, kauakestvad või muul moel kasulikud. No ja kui mõne sellise kaotan, siis ei saa sellest eriti üle. Näiteks kaotasin üleeelmisel suvel oma kella. Sellisel päeval, kus käisime lapsega Haapsalus rannas ja õhtuks jõudsime maale. Otsisin maal kõik kohad läbi (see pole kuigi keeruline, sest kohti on üsna vähe) ja autos kõik kohad läbi ja jälgisin Facebookis haapsalus leitud asjade lehekülge. Kogu ülejäänud aja olen nüüd oma kella taga igatsenud. Sest see oli hoolega valitud ja väga ilus, ema kingitus mulle. Aasta tagasi ostsin lõpuks ühe uue, odava kella, aga see muidugi ei saanud nii armsaks ja talveks oli rihm katki läinud ja lõpuks jäi sahtlisse vedelema. Kui sügisel maakodu talveks kokku pakkisime, tõstsin ühe mullako...
Mulle meeldib mõelda ja kirjutada väikestest asjadest, aga... liiga palju mõtlen liiga olulistest asjadest. Ja liiga palju pean kirjutatut ära kustutama. Selle saiategemise juures on väga positiivne, et ma ei karda üldse enam kleepuvat tainast :) Ilmselt ma pole ainus, kes pärmitainast on peljanud, et seda peab sõtkuma ja see jääb käte külge ja muu säärane. Või ilmselt on veel mingeid põhjusi pärmitaina kartmiseks. Ma ei tee muidugi pärmitainast, vaid juuretisetainast. Ja tegelikult pole üldse hullu, kui tainas käte külge kinni jääb :) No tuleb ikka lahti ka. Ostsin ka ühe kaabitsa, sellega saab käed ja kausid ja laua väga hästi puhtaks kaapida.
Eile, kui lapsega pargis olime, mingi mees kuses veidi eemal keset platsi, telefoniga rääkides. Kui õhtul rattaga tööle sõitsin, siis üks naine lõpetas just pissimist jalutusraja ääres, kaugelt juba silmasin tema heledat tagumikku, kui ta püsti tõusis. Õhtul kui koju sõitsin, lähenes mulle tohutu kiirusega rulluisutaja. Ma märkasin teda piisavalt vara, et sain eest põigata, aga ta ikka üritas pidurdada ja lõpuks kukkus. Jäin seisma, õnneks jäi rulluisutaja terveks, aga kiivrit tal näiteks polnud ja natuke õudne paistis. Mõnikúmmend meetrit edasi sõitis üks isa oma lastega ratastega, väiksem lapsetoolis, suurem oma rattal. Jäime kõrvuti foori taha seisma. Järsku kaotas isa ratta üle kontrolli, ratas hakkas muudkui vajuma ja no ma tean, mis tunne on hoida püsti ratast, kus istub laps rattatoolis. Juba kujutlesin, kuidas nad kukuvad. Ja isa muudkui vajus ja vajus oma rattaga, surudes pikali ka tema kõrval seisnud suurema lapse. Imestasin siiski, et üks mees peaks olema ikkagi piisavalt tu...
Tõesti, täna oli selline tunne nagu oleks surnud. Mingi hetk märkasin, et pea valutab jubedalt. Võtsin kaks paratsetamooli. Hiljem märkasin, et pea ikkagi lõhub juba otsas. Võtsin siis ibuprofeeni. Ma ei teagi nüüd, mida võtta, mõlemad on käepärast, äkki võtaks mõlemat. Söönud olen, joonud olen. Isegi sportinud olen. Sõitsin veel õhtul tööle, taas see eksamilaadne asi. Vaja zoomis peale passida. Mere ääres mõtlesingi, et nüüd on nagu elusam olla. Meri oli võrratu. Nii lustakas kuidagi. Väga positiivne, väike lõbus lainetus, kerge tuul, aa, tegelikult tugev, aga merel see ei paistnud välja, päike, valged pilved, asjalikud ja vabadusest pakatavad purjekad, roheline muru...
Energiatase kõigub ikka hämmastavalt viimasel ajal. Eile tegin igasuguseid asju (nipetnäpet tööasju, poolteist tundi passisin ühe eksamilaadse asja juures, salvestasin ühe videojuhise ja lõpuks üks spets õhtusöök reatoranis) põhimõtteliselt varahommikust hilisõhtuni, aga mitte nii, et end täitsa ära oleks kurnanud. Täna liigun teosammul ja energiat lihtsalt nagu pole. Et kui suhtlen päeval paari inimesega ja arvutiekraaniga, siis vajan taastumiseks tervet päeva? Või ma ei saa aru. Ja see pole esimene kord sedasi selle energiaga. Hommik oli muidugi üsna uimane, ise ärkasin alles veidi enne 8 ja kümneni pold kedagi muud liikumas. Panin uue saia eeltaina toimetama, keetsin pudru valmis ja passisin niisama. Aga no ma ei tea.... Nii palju oleks vaja teha. Ja nii raske on midagi plaanida, sest nii paljud asjad on ebakindlad ja ebaselged. Võib-olla on need tegusad päevad hoopis erandid, kui olen suutnud kogu ebamäärasuse kuidagi unustada..
Puine on, kui üldse mingeid mõtteid nagu pole. Millest võiks kirjutada. Rääkimata sellest, et midagi juhtuks. Kuigi! Käisime 6-aastasega seal.. mis ta nüüd oligi... Lennusadamast veel Kopli poole siuke moodne piirkond. Oli väike piknik sõbranna ja tema lapsega. Linik pingil ja minu tehtud sai ja sõbranna tehtud munavõi ja tee ja veel nipetnäpet. Mõnus. Ilmateade lubas pärastlõunal vihma ja üsna pilves oli kah. Käisime veel mänguväljakult läbi ja hakkas lõpuks sadama ka. Päris korralikult. Preili oli täna minu rattaga, lastetoolis. Koju tagasi nii 4-5 kilomeetrit. Sõitsin ja vihma sadas näkku ja no mujale ka ja kiiver tilkus ja kõik oli läbimärg. Meil mingit vihmahirmu pole, nii et kõik oli chill. Ühesõnaga kimasin kodu poole ja mõtlesin, et mulle ikka meeldivad natuke ebatraditsioonilisemad olukorrad. Kui on füüsiliselt raske või pisut ebamugav ja peab natuke pingutama. Või päris palju pingutama, nagu nt talvel mägedes oli.
Vahepeal olen vähemalt viiest asjast tahtnud kirjutada, aga tuleb välja, et põhimõtteliselt on perioode, kus saan ka ilma blogita hakkama. Üks päev ületasin sõidutee punase tulega. Oli selline vähe keerulisem koht, kus autosid võis põhimõtteliselt mitmest suunast tulla. Aga kogenud liiklejana taipasin kohe, et kui ühtki autot üheski suunas pole, siis jõuan vabalt turvaliselt üle tee, isegi kui mõni kusagilt 70ga peaks tulema :) Ja mõtlesin ise, et võib reegleid rikkuda, kui neid hästi tunned. See mõte tundus nii geniaalne, et püüdsin edasi mõelda, kas see ikkagi peab paika. Väga pikalt ei mõelnud, tundus, et äkki ikka ei pea. Ja reeglitega on mõnikord ka sedasi, et isegi kui nende rikkumine on täiesti ohutu, siis on spetsialiste, kes arvavad, et sellegipoolest peaks sind karistama. Ühel teisel päeval, aga leidsin, et keelereeglitega on vist küll sedasi. Et nende rikkumine neid tundes on märksa ägedam kui nende rikkumine neist mingit aimu omamata. Aga võib-olla on asi selles, lihtsalt...
Minu arust juhtus mul eelmisel aastal ka sedasi, et kaotasin eelviimase kinda millalgi kevadel. Kevadel kindaid kaotada on kehv, juhul kui sõidad rattaga varahommikul või õhtupoole või on lihtsalt külm ilm. Mäletan, et aasta tagasi sain endale pärast vähekest, või äkki päris pikka isegi, mööda poode otsimist kindad Rimist. Piinlik oli osta, need maksid vist alla euro. Nende tegemise eest vist küll keegi palka ei saanud. Aga no nüüd ma ei teagi. On juba maikuu, eks. Täna hommikul rattaga sõites kasutasin ühe kinda pakutavaid võimalusi. Kilomeeter ühes käes, kilomeeter teises. Pärastpoole enam ei hakanudki teisel käel külm, sain rahulikult kinnast lihtsalt ühes käes hoida. Palav ka ei hakanud. Ma arvan, et ma ei hakka uusi ostma. Kaovad veel enne sügist ära. Ja minu arust peaksid need eelmise aasta Rimi kindad ka kusagil olema, vaja otsida. Et kui tõesti häda käes on.
Täna ikkagi ei läinud hommikul vara õue ja pärast pikemat toas tuiamist otsustasin kooki süüa, kohvi juua ja raamatut lugeda :) Raamatus oli 3. leheküljel selline fraas "since you were born". Ja kuna ma olen üsna ebanormaalsetes kogustes Potterit vaadanud, siis ei saanudki juhtuda midagi muud, kui mulle kerkis silme ette Alan Rickman Snape'ina, kes ütleb " since before you were born ", mis on üks mu lemmikfraasidest, no üks neist kümnetest, kogu selles loos. Uskumatu, et see paneb mind muigama ka filmi 20ndat korda vaadates. Ja minust on saanud kombinatsiooni Alan Rickman ja Snape andunud fänn. Nagu ehk teate, ma pole üldse eriline filmide fänn ega mingi näitlejameisterlikkuse asjatundja, aga mu arust on see ikka väga äge roll. Ma arvan, et Rickmanile ka meeldis :)
Ärkasin tavapärasest varem, esimene number kellal oli 5. Pool tundi uimerdasin niisama, siis pea tund aega kolasin mööda internetti. Olen siin ka kirjutanud sellest, kuidas mulle ei meeldi niisama sihitult rattaga sõita või kõndida. Et nagu trenni mõttes sõidan mingi ringi. Nüüd olen seda teinud juba kaks kuud. Nagu teisedki. Olen päris toredaid teid leidnud ja suvaliste ringide sõitmist isegi nautinud. Kuid on päevi, kui ükski marsruut ei tundu enam huvitav, ahvatlevast rääkimata. Aga kui oled kella seitsmeks juba üle tunni aja maha molutanud, siis nagu peaks midagi kasulikku tegema. Kui teised magavad, ei ole mul kodus mingit tegutsemisindu, nii et õueminek ongi põhimõtteliselt ainus viis midagigi normaalset teha. Läksin jalgsi. Piima oli ka vaja osta, ja tegelikult ka keefiri, ja üks toorjuust :) Aga tegelt üldse polnud tuju kuhugi minekuks. Ja nagu ikka, kui oled juba nii kilomeetri kõndinud märkad järsku endas mingit kergust ja optimismi. Õuetulek oli taas õige otsus. Kõndimine m...
Külastasin hiljuti üle pika aja facebooki. Väga palju seal midagi ei lugenud, aga kuidagi jäi mulle silma mingi võõra inimese postitus (äkki mõni tuttav oli kommenteerinud). Igatahes oli seal teemaks praegune olukord värske õhu ja vähese müra jms vaatenurgast. Ja üks tüüp kommenteeris, et muidu on tore, aga rattateedel on palju algajad ja see häirib. Tere talv, mõtlesin. Püha silmakirjalikkus, oleks võinud ka mõelda. Vist mõtlesingi. Oo, küll mujal on äge, kus seal on ikka rattateid, millised head teed, kui palju inimesei liikleb ratastel! Miks meil ei ole?! Ja siis kui on inimesi teedel natuke rohkem, siis on nina vingus peas. Ise ka üks päev märkasin, et tüütu oli, kui tänaval mõni inimene vastu tuli. Ja põhimõtteliselt on muidugi mugavam omaette rattateel sõita. Aga ma arvan, et see on küll üks neist asjadest, mille peaks enda teada jätma ja natukene häbenema ja ära harjuma.
Ärkan tihti öösel nii, et mulle tundub, et keegi koputas. Ei saagi aru, kus või kuidas täpselt, aga nagu oleks koputanud. Kusjuures unes nagu pole midagi sellist. Minu meelest on see imelik. Täna öösel tundus konkreetselt nagu oleks koputatud vastu dušikabiini ust. Eks ma tean, et see vaid tundus mulle, aga ikkagi kuulatan alati tähelepanelikult, et kas koputatakse veel. Noh, selline müsteerium siis.
Mul jäi ikkagi kripeldama, et ma Eesti asjade ostmise asemel mingi Ikea valisin. Või et ütlesin, et pole nii fänn. Tegelikult tahaksin ikkagi osta pigem Eestis tehtud asju. Et oleks ökom ja siin saaksid inimesed ka midagi teha jne. Piisaks ka täitsa lihtsast ja võimalikult odavast, nt rätikust. Ei pea olema üldse eriline. Pigem mitte eriline.
Sattusin täna rattaga kohta, kus ma pole kunagi varem olnud. Olin päris üllatunud, siuke äge sild. Sattusin sinna seepärast, et tellisin Ikeast mõned köögirätid ja siis veel nipetnäpet ja need saabusid ja käisin neil rattaga järel. Köögirätikud tellisin Ikeast, sest pärast paari Eesti disainräti tšekkimist leidsin, et ma ikka ei ole nii fänn, et nii palju raha kulutada. No mulle meeldiks küll, aga 20 eurot kahe köögiräti ja nende saatmise peale kulutada ei tundunud hea mõte. Kuigi peaaegu olin ostmas. Võibolla mõni päev ostan, sest ega see nüüd nii hull ka polnud. Aga köögirätikute puudus tekkis seoses rohke saiaküpsetamisega. Lisaks nõude ja käte kuivatamisele kulub neid ka tainale alla ja peale panemiseks ja saia ümber mässimiseks jne. Et jah, sai juhib siin kõike.
Mõnus on, kui ärkan varakult. Kella keeramisega läks rütm sassi ja vahepeal kehvalt magatud öödega ka. No ja siis varakult ärkamise järel võtan väikse ampsu ja lähen kõndima või rattaga sõitma ja kõik on nii mõnus ja energia tuleb ja siis tulen koju ja... algab lõputu uimerdamine. Ja jätkub blogis lõputu jauramine sellest, et pole isu midagi teha, seat keskkond ei ole abiks. No välja arvatud muidugi.... saia küpsetamine :) Üks ports tainast ootabki just vormimist ja ahjuminekut. Süüa võib ikka teha. Kuigi vahepeal tüütab ära või pole jaksu. Muusika teeb vähe hoogsama meeleolu, aga plaadi valimine on üsna võimatu: üks plaat on liiga tuttav, üks liiga võõras, liiga mõtlik, natuke tundmatu, soetud mingi mälestusega, mida hetkel ei taha... üks sobib, aga see osutus sobivaks ka eelmine kord, ja üle-eelmine kord ja. Pole ammu sellise põnevusega oodanud ühtki plaati nagu praegu Badly Drawn Boy uut. Arvan, et on mõnus.
Eile käisime maal. Sealt tulles on iga kord selline tunne, et kõik on normaalne. Maal on jube normaalne olla. Igale poole võib minna ja kõike võib teha. Metsas konnata, maad kaevata, puu otsas ronida, võsa maha võtta, lõket teha... Seekord lendas hulk sookurgi üle. Kotkal oli ilmselt mujal tegemist ja paar korda lendas üle väga tume mingisugune pistrikuline. Võiks nagu olla ka noor kotkas, aga ma ei tea, ikka väga must oli, peaaegu nagu ronk. Minu arust on olnud kotkad mõnikord ka kolmekesi, aga üksinda ühtki teismelist pole näinud. Ronk lendas ka üksi, tavaliselt lendavad kahekesi, või üldse kotkal sabas. Pildil on lõkkel soojendatud lavaš kevadiste varte ja õitega, ja juustuga. Toorest pärmitainast küpsetasime ka lõkkel. Pulga ümber rullituna. Täitsa tore oli. . Viimati kirjutasin füüsilisest ja sotsiaalsest distantseerumisest. Maaga on ka selline lugu, et kui keegi ütleb "suvila", siis mingi protestijõnks käib läbi. Mul pole seal muidugi vanaema, sõstraid, kanu ja le...