Eile käisime maal. Sealt tulles on iga kord selline tunne, et kõik on normaalne. Maal on jube normaalne olla. Igale poole võib minna ja kõike võib teha. Metsas konnata, maad kaevata, puu otsas ronida, võsa maha võtta, lõket teha... Seekord lendas hulk sookurgi üle. Kotkal oli ilmselt mujal tegemist ja paar korda lendas üle väga tume mingisugune pistrikuline. Võiks nagu olla ka noor kotkas, aga ma ei tea, ikka väga must oli, peaaegu nagu ronk. Minu arust on olnud kotkad mõnikord ka kolmekesi, aga üksinda ühtki teismelist pole näinud. Ronk lendas ka üksi, tavaliselt lendavad kahekesi, või üldse kotkal sabas.
Pildil on lõkkel soojendatud lavaš kevadiste varte ja õitega, ja juustuga. Toorest pärmitainast küpsetasime ka lõkkel. Pulga ümber rullituna. Täitsa tore oli.

.

Viimati kirjutasin füüsilisest ja sotsiaalsest distantseerumisest. Maaga on ka selline lugu, et kui keegi ütleb "suvila", siis mingi protestijõnks käib läbi. Mul pole seal muidugi vanaema, sõstraid, kanu ja lehmi, aga ikkagi on maa midagi teistsugust kui suvila. Suvila on kuidagi... kaugel, midagi eemalolevat. Maakodu on palju lähedam ja omam.
Ah, sõnadest rääkides meenub ka, et tahtsin dokumenteerida laste definitsioonid pusade, kampsunite ja dressikate kohta. Sest noh, meil on ikka täitsa erinev arusaam, milline samm on pusast kampsunini jne. Hetkel on üks laps sukeldunud telekasse ja teine õue, nii et järgmine kord. On, mida oodata ;)