Kusagilt tekkis mulle pähe mõte, et tahaks teha saia, juuretisega. No nagu sellist ciabatta moodi, umbes.
Ma olen sageli pigem kärsitu ja tahan ideid ruttu teostada, välja arvatud neid, mida ma kardan (kardetud asjade teostamisega on veel omaette teema - mõnikord hakkan lihtsalt mõnda asja tegema ja ise ka ei usu, et seda teen, aga lihtsalt teen, ise vaatan ja imestan). Midagi sarnast juhtus tegelikult selle saiaideega, olen pisut üllatunud, et selle ette võtsin. Juuretisega saia ei saa kohe nagu hopsti teha. Kõigepealt tuleb valmistada juuretis ja selleks kulub päevi... ütleme nii et üle nädala või ligi kaks (kusagil oli "just in 9 days"). Esimese juuretise panin hakkama üleeile, siis eile lugesin ühte kodust kokaraamatut ja tahtsin katsetada ka natuke teistsugust juuretist, nii et nüüd seisab mul siin kööginurgas kaks juuretisepotsikut. Ja ausalt öeldes, pean vist ka kolmanda tegema, sest seal "just in 9 days" kohas, kiideti hirmsasti rukkijahust juuretist.
Miks see teema üldse siinse blogi veebiruumi väärib on selle kasvatuslik nüanss minu iseloomu juures :) Et kui ma tahan asju ruttu ja teinekord pühendan ettevalmistustöödele liiga vähe aega, siis ma ei pea seda just enda parimaks iseloomujooneks. Ja ega ma seda nüüd päriselt muuta ei saa, aga natukene teistmoodi käitumist harjutada küll. Ehk püüan nüüd hoolikat hoolitseda oma juuretise eest ja kannatlikult oodata selle valmimist järgmise nädala lõpuks, et siis hoolikalt neid saiu hakata vormima. Mis ei ole muidugi ka mingi poole tunni töö, sest on taas vaja kergitada ja oodata ja..
Otsisin muidugi juba paar teistsugust saialist välja, mille saab vähe kiiremini valmistada :D
Et kui me mõlemad juba siin oleme, tahaksin veel öelda, et ma armastan tainaid. Selliseid, mida peab 10 minutit sõtkuma ja muljuma ja mudima. See on üks ütlemata mõnus tegevus ja mõnus on ka näha, kuidas tainas sõtkumise ajal muutub, tavaliselt eriti siidiseks, pehmeks, elastseks... Või näiteks teen mõnikord üht pirukat, mida valmistataks üsna kuumast tainast. See on talvel külmunud kätele eriti kosutav.
Ja lõpuks, ma ei virise, aga jubedalt ootan natuke soojemaid ilmu.
Ma olen sageli pigem kärsitu ja tahan ideid ruttu teostada, välja arvatud neid, mida ma kardan (kardetud asjade teostamisega on veel omaette teema - mõnikord hakkan lihtsalt mõnda asja tegema ja ise ka ei usu, et seda teen, aga lihtsalt teen, ise vaatan ja imestan). Midagi sarnast juhtus tegelikult selle saiaideega, olen pisut üllatunud, et selle ette võtsin. Juuretisega saia ei saa kohe nagu hopsti teha. Kõigepealt tuleb valmistada juuretis ja selleks kulub päevi... ütleme nii et üle nädala või ligi kaks (kusagil oli "just in 9 days"). Esimese juuretise panin hakkama üleeile, siis eile lugesin ühte kodust kokaraamatut ja tahtsin katsetada ka natuke teistsugust juuretist, nii et nüüd seisab mul siin kööginurgas kaks juuretisepotsikut. Ja ausalt öeldes, pean vist ka kolmanda tegema, sest seal "just in 9 days" kohas, kiideti hirmsasti rukkijahust juuretist.
Miks see teema üldse siinse blogi veebiruumi väärib on selle kasvatuslik nüanss minu iseloomu juures :) Et kui ma tahan asju ruttu ja teinekord pühendan ettevalmistustöödele liiga vähe aega, siis ma ei pea seda just enda parimaks iseloomujooneks. Ja ega ma seda nüüd päriselt muuta ei saa, aga natukene teistmoodi käitumist harjutada küll. Ehk püüan nüüd hoolikat hoolitseda oma juuretise eest ja kannatlikult oodata selle valmimist järgmise nädala lõpuks, et siis hoolikalt neid saiu hakata vormima. Mis ei ole muidugi ka mingi poole tunni töö, sest on taas vaja kergitada ja oodata ja..
Otsisin muidugi juba paar teistsugust saialist välja, mille saab vähe kiiremini valmistada :D
Et kui me mõlemad juba siin oleme, tahaksin veel öelda, et ma armastan tainaid. Selliseid, mida peab 10 minutit sõtkuma ja muljuma ja mudima. See on üks ütlemata mõnus tegevus ja mõnus on ka näha, kuidas tainas sõtkumise ajal muutub, tavaliselt eriti siidiseks, pehmeks, elastseks... Või näiteks teen mõnikord üht pirukat, mida valmistataks üsna kuumast tainast. See on talvel külmunud kätele eriti kosutav.
Ja lõpuks, ma ei virise, aga jubedalt ootan natuke soojemaid ilmu.
Comments