Ma ei mäleta, mida ma varem neist suurtest lindudest arvasin, aga kui ostsin omale maa, mille 6st hektarist 20m2 oli merikotka pesitsuspaiga kaitseala, hakkasid nad mulle kohe meeldima. Maal saadab päevi sookurgede kisa ja enamasti lendab ka see merikotkas paar korda üle, rongad kaasas. Või  laps. Ma arvan. Ja alati lähen elevile, kui kusagil mõnda sellist suurt lindu näen. Ega ma neid väga hästi ei tunne ja eriline spetsialist ma ka pole, aga tasapisi õpin tundma, nii suuri kui väikseid.

Eelmisel aastal kisasid metsas nii kaks nädalat järjest mingid linnud, keda mul ei õnnestunud näha ja linnuäpis kuulasin läbi kõik viud, kakud, kullid, pistrikud, kotkad... ei suutnud neid linde tuvastada ka hääle põhjal. Nüüd mõned nädalad tagasi kuulsin sama häält ka Tallinna keskklinnas, surnuaias ja tundsin muidugi kohe ära. Et puud ei olnud lehes, õnnestus neid näha ka. Ja mu linnuäppi enam ei olnud, nii et pidin muid allikaid kasutama ja leidsin üsna huupi selle linni lõpuks hääle järgi üles - kanakull. Nüüd olen käinud juba mitu korda vaatamas, et kuidas neil seal läheb. Kui linde näha pole, võib jalutada pesa juurde ja siis mõni ikka alarmeerub ja lendab pesast välja asja uurima. Täna olid mõlemad pesast väljas, üks sipsis rohkem ringi, istus vahepeal oksal ja sasis oma sulgi, aga teine istus ja istus ühe koha peal, nii et sain teda rahumeeli tükk aega pildistada. Põnev hommik oli.