Ärkan tihti öösel nii, et mulle tundub, et keegi koputas. Ei saagi aru, kus või kuidas täpselt, aga nagu oleks koputanud. Kusjuures unes nagu pole midagi sellist. Minu meelest on see imelik. Täna öösel tundus konkreetselt nagu oleks koputatud vastu dušikabiini ust. Eks ma tean, et see vaid tundus mulle, aga ikkagi kuulatan alati tähelepanelikult, et kas koputatakse veel. Noh, selline müsteerium siis.
Posts
Mul jäi ikkagi kripeldama, et ma Eesti asjade ostmise asemel mingi Ikea valisin. Või et ütlesin, et pole nii fänn. Tegelikult tahaksin ikkagi osta pigem Eestis tehtud asju. Et oleks ökom ja siin saaksid inimesed ka midagi teha jne. Piisaks ka täitsa lihtsast ja võimalikult odavast, nt rätikust. Ei pea olema üldse eriline. Pigem mitte eriline.
Sattusin täna rattaga kohta, kus ma pole kunagi varem olnud. Olin päris üllatunud, siuke äge sild. Sattusin sinna seepärast, et tellisin Ikeast mõned köögirätid ja siis veel nipetnäpet ja need saabusid ja käisin neil rattaga järel. Köögirätikud tellisin Ikeast, sest pärast paari Eesti disainräti tšekkimist leidsin, et ma ikka ei ole nii fänn, et nii palju raha kulutada. No mulle meeldiks küll, aga 20 eurot kahe köögiräti ja nende saatmise peale kulutada ei tundunud hea mõte. Kuigi peaaegu olin ostmas. Võibolla mõni päev ostan, sest ega see nüüd nii hull ka polnud. Aga köögirätikute puudus tekkis seoses rohke saiaküpsetamisega. Lisaks nõude ja käte kuivatamisele kulub neid ka tainale alla ja peale panemiseks ja saia ümber mässimiseks jne. Et jah, sai juhib siin kõike.
Mõnus on, kui ärkan varakult. Kella keeramisega läks rütm sassi ja vahepeal kehvalt magatud öödega ka. No ja siis varakult ärkamise järel võtan väikse ampsu ja lähen kõndima või rattaga sõitma ja kõik on nii mõnus ja energia tuleb ja siis tulen koju ja... algab lõputu uimerdamine. Ja jätkub blogis lõputu jauramine sellest, et pole isu midagi teha, seat keskkond ei ole abiks. No välja arvatud muidugi.... saia küpsetamine :) Üks ports tainast ootabki just vormimist ja ahjuminekut. Süüa võib ikka teha. Kuigi vahepeal tüütab ära või pole jaksu. Muusika teeb vähe hoogsama meeleolu, aga plaadi valimine on üsna võimatu: üks plaat on liiga tuttav, üks liiga võõras, liiga mõtlik, natuke tundmatu, soetud mingi mälestusega, mida hetkel ei taha... üks sobib, aga see osutus sobivaks ka eelmine kord, ja üle-eelmine kord ja. Pole ammu sellise põnevusega oodanud ühtki plaati nagu praegu Badly Drawn Boy uut. Arvan, et on mõnus.
Eile käisime maal. Sealt tulles on iga kord selline tunne, et kõik on normaalne. Maal on jube normaalne olla. Igale poole võib minna ja kõike võib teha. Metsas konnata, maad kaevata, puu otsas ronida, võsa maha võtta, lõket teha... Seekord lendas hulk sookurgi üle. Kotkal oli ilmselt mujal tegemist ja paar korda lendas üle väga tume mingisugune pistrikuline. Võiks nagu olla ka noor kotkas, aga ma ei tea, ikka väga must oli, peaaegu nagu ronk. Minu arust on olnud kotkad mõnikord ka kolmekesi, aga üksinda ühtki teismelist pole näinud. Ronk lendas ka üksi, tavaliselt lendavad kahekesi, või üldse kotkal sabas. Pildil on lõkkel soojendatud lavaš kevadiste varte ja õitega, ja juustuga. Toorest pärmitainast küpsetasime ka lõkkel. Pulga ümber rullituna. Täitsa tore oli. . Viimati kirjutasin füüsilisest ja sotsiaalsest distantseerumisest. Maaga on ka selline lugu, et kui keegi ütleb "suvila", siis mingi protestijõnks käib läbi. Mul pole seal muidugi vanaema, sõstraid, kanu ja le...
Sotsiaalse distantseerumise üleskutse toimib minu peal täiega. Kuigi ma olen natuke kuri, et selline termin kasutusele võeti, sest sisuliselt mõeldakse selle all ikkagi lihtsalt füüsilist distantseerumist ja päris kindlasti mitte sotsiaalset. Olen aega veetnud põhiliselt saiataina ja oma mõtetega, mis mind on veits ära kurnanud. Sai on tubli olnud, ja mina juuretise kasvatamisel ka. Olen natuke informeeritum erinevate saiade ja jahu osas. Poest õnnestus isegi tüüp 812 jahu leida, lõpuks, aga see vist ikkagi pole kõige parem. Ilmselt peab 550 juurde jääma. Aga üsna huvitav on siiski, peab edasi katsetama, sest kuigi viimased saia tulid väga mõnusad, siis need olid ikkagi totaalse algaja saiad.
Edit: eksisin korduvalt, kõiki saialisi saab teha igat moodi. Juuretisega ciabatta, pärmiga ciabatta, viimati tegin isegi juuretisega pannkooke. Ma eksisin, ciabattat tehakse ikkagi pärmiga ja haputainasaial ei jää nii suuri auke. Ei tundu küll eriti tervislik ettevõtmine, aga nagu ikka, mida rohkem asjast tead, seda vähem näid teadvat, nii et peab vist katsetama läbi kõik pärmi, sooda ja juuretisega variandid. Et oleks pilt selge. Miks ma peaks seda üldse tegema, on muidugi omaette teema, sest ma tõesti söön väga vähe saia :) Aga jahu on iseenesest huvitav. Kuidas on võimalik jahust ja veest või munast või piimast teha niivõrd erinevaid asju, muutes vahekordi, sõtkumisaega, temperatuure, jahu sorti (ka lihtsalt nisujahu piires). Mul oli miski raamat nimega Küpsetuskunst, kus oli kogu jahu keemia ja füüsika ära seletatud, aga võimatu on seda leida nüüd. Kas olen tõesti kellelegi laenanud? Võib-olla olekski aeg üks uus kokaraamat osta. Olen viimastel nädalatel sirvinud-lugenud ka oma...
Ausalt öeldes on sellest päiksepaistest ikkagi kõrini. Mulle ei meeldi sellised segadusttekitavad signaalid. Päike ütleb "soe". Lähed õue - külm. Talvel on see loogiline, aga praegu enam mitte. Ja kusjuures algul äkki polegi nii külm, aga siis taspisi poeb see külm tuul isegi läbi tuulekindla jope sulle kontidesse ja lõpuks on nii külm, et raske sellest toaski lahti saada. Mõnede imestega on samamoodi, eks. Paistab või ütleb üht asja, teeb teist asja. Ja siis oled segaduses, sest tegelikult uskusid öeldut. Ma ei mõtle suvalisi inimesi või avalikkuse tegelasi vms, nende ütlused ingi kahtlased, aga on juhtunud tuttavatega. See ajab segadusse. Ja eks oleks muidugi väga tuulise, pilves ja vihmase ilmaga mõnusam toas istuda. Ja mahedalt sombuse ilmaga õues lihtsalt jalutada. Päiksepaistet toast vahtida on tüütu. Aga külmast tuulest on nii küllalt, st eriti koos selle päiksega.
Kusagilt tekkis mulle pähe mõte, et tahaks teha saia, juuretisega. No nagu sellist ciabatta moodi, umbes. Ma olen sageli pigem kärsitu ja tahan ideid ruttu teostada, välja arvatud neid, mida ma kardan (kardetud asjade teostamisega on veel omaette teema - mõnikord hakkan lihtsalt mõnda asja tegema ja ise ka ei usu, et seda teen, aga lihtsalt teen, ise vaatan ja imestan). Midagi sarnast juhtus tegelikult selle saiaideega, olen pisut üllatunud, et selle ette võtsin. Juuretisega saia ei saa kohe nagu hopsti teha. Kõigepealt tuleb valmistada juuretis ja selleks kulub päevi... ütleme nii et üle nädala või ligi kaks (kusagil oli "just in 9 days"). Esimese juuretise panin hakkama üleeile, siis eile lugesin ühte kodust kokaraamatut ja tahtsin katsetada ka natuke teistsugust juuretist, nii et nüüd seisab mul siin kööginurgas kaks juuretisepotsikut. Ja ausalt öeldes, pean vist ka kolmanda tegema, sest seal "just in 9 days" kohas, kiideti hirmsasti rukkijahust juuretist. Miks...
Olen vähemalt kahel korral juba kirjutanud veepudelitest. Ja kirjutan veel. Sest olen nüüd kindel, et pudel, mille kasuks ma otsustasin pärast aasta otsa või kauemgi kestnud otsinguid, ei ole okei. Valisin ta esiteks suuruse pärast, teiseks materjali pärast ja kolmandaks vastutustundliku tootmise pärast. Kohe algul ilmnes, et pudeli ava on joomiseks ebasobilik. Algul iga kord, hiljem pooltel kordadel valan end sealt juues vett täis. Loengus nt üsna ebamugav. Nüüd olen märganud, et see kork on ju absoluutselt ebahügieeniline. See osa, mille ma omale suu vastu panen, puutub kokku kõige ümbritsevaga. See metalne osa alumisel pildil. Puine lugu, ma ütlen. Olen tagasi alguses, pluss peaksin justkui seda praegust pudelit kasutama ikkagi nii kaua, et selle tootmine oleks tasa tehtud. Võtan seda niisiis ikka kaasa, kui ei rända kusagil avalikes kohtades vaid sõidan nt autoga maale. Tööl hakkasin kasutama üht Vitteli veepudelit, ühekordset siis. Sellele on normaalne ava, normaalne kork ja ...
Ma ei mäleta, mida ma varem neist suurtest lindudest arvasin, aga kui ostsin omale maa, mille 6st hektarist 20m2 oli merikotka pesitsuspaiga kaitseala, hakkasid nad mulle kohe meeldima. Maal saadab päevi sookurgede kisa ja enamasti lendab ka see merikotkas paar korda üle, rongad kaasas. Või laps. Ma arvan. Ja alati lähen elevile, kui kusagil mõnda sellist suurt lindu näen. Ega ma neid väga hästi ei tunne ja eriline spetsialist ma ka pole, aga tasapisi õpin tundma, nii suuri kui väikseid. Eelmisel aastal kisasid metsas nii kaks nädalat järjest mingid linnud, keda mul ei õnnestunud näha ja linnuäpis kuulasin läbi kõik viud, kakud, kullid, pistrikud, kotkad... ei suutnud neid linde tuvastada ka hääle põhjal. Nüüd mõned nädalad tagasi kuulsin sama häält ka Tallinna keskklinnas, surnuaias ja tundsin muidugi kohe ära. Et puud ei olnud lehes, õnnestus neid näha ka. Ja mu linnuäppi enam ei olnud, nii et pidin muid allikaid kasutama ja leidsin üsna huupi selle linni lõpuks hääle järgi ül...
Naljakas. Guugliotsingud võivad sind igasugustele huvitavatele radadele viia. Lapsena meeldisid mulle väga horoskoobid ja kuigi ma neid tõsiselt ei oska võtta, siis midagi paeluvat seal ikka on, kui öeldakse, et oled selline ja selline ja väga tore jne. Eriti kui ise kõhkled. Naljakas on aga see, et et juhtusin veidi aega tagasi veebilehele, kus kirjutati sellest, et amburitel asjad toimivad siis, kui nad on liikumises, päriselt või mõtetes. Et kui keegi mäletab, siis kirjutasin hiljuti sedasama. No ja ma olen muidugi ju ka ambur. Nojah. Eks ma siis lugesin seal veel, mis mul häda on või miks ma tapvalt äge olen. Nojah.
Kui Itaalias suusatamas käisime, valisin hotelli asukoha ja hommikusöögi arvustuste järgi. Et kui saab hommikul kõhu korralikult ja nauditavalt täis süüa, siis see on eriti hea algus ühele heale mäepäevale. Võimalik, et asi oli selles, et me olime tol hetkel enam vähem ainsad külalised, aga hommikusöök oli selline, et keeruline oli seal oma kõhtu mõnusatest asjadest täis süüa. Ma leidsin ühe juustu, mis oli üsna värske moega, st polnud koorikut viilule peale tekkinud, siis jogurtit ja paar pannkooki, mida sai rösteril soojendada. Poeg aga avastas apelsinid (lisaks pankookidele), sõi neid igal hommikul ja tahtis siis kodus ka. Nüüd on meil juba poolteist kuud apelsinid banaanide kõrval kogu aeg laual käepärast. On selgunud, et nende koorimine ja söömine ei olegi nii tüütu, kui seda teha iga päev. Üks täiesti tavaline rutiin, võtab aega vähem kui kohvi keetmine. Ja mõnus on mõelda, et kohe hakkangi kohvi tegema, šokolaadi-banaanikeeks ahjus juba :)
Ilm on nagu ta on ja mul on alati hea meel ilma üle mitte vinguda. Aga täna võib nentida, et see hall ilm sobib palju paremini. Mu ilmateade úldse lubas terveks selleks nädalaks üsna eemaletõukavat õuekeskkonda, aga tegelikult on paistnud päike (kuigi õues on ikkagi üsna ebameeldiv olnud). Hakkab nautima siis, loodan et tuleb ka eriti ilgeid sademeid. Igast suunast. Ja on nii pime, et peab tuled põlema panema.
On tekkinud tunne, et suudaksin põhimõtteliselt kõigist inimestest distantseeruda (lapsed välja arvatud). Võin natuke aega asjade üle mõeldes tunda vabalt tülgastust kõigi inimeste vastu üldiselt ja elaksin hea meelega sedasi, et ei peaks soovi korral mitte kellegagi suhtlema. Olen muidu ikka nö inimeste inimene olnud, aga kuna ootan neilt sageli liiga palju ja samas tunnen, et minult oodatakse mingeid valesid asju, siis tunnen, et praegune social distancing (kas ehk naaatuke ülekasutatud juba? ja see, jms, on ka üks põhjus, miks inimesed nii ebameeldivaks on muutunud) võiks mulle igati hästi mõjuda. Ei peaks inimestes pettuma ja ei tunneks end süüdi nõuetele mittevastamises. Noo... võib-olla mõtlen mõni päev teistmoodi. Aga mõni asi on vist ikkagi selgeks ka saanud.
Kui ma olin laps, siis oli mul nt sünnipäevaks toidukraami otsides selline marsruut, et saaks kõik lähikaudsed poed läbi käia ja lõpuks oleks ehk enam vähem kõik asjad olemas. Nüüd me oleme nagu mingil teisel tasemel nende poodide osas, aga ka toiduvalmistamise osas ja kokkuvõttes on seis üsna sarnane. Okei, väheke liialdan, aga ikkagi, kui tahad midagi vähe erilisemat süüa teha, siis lõpuks on kõik ikka väga tavaline, sest neid erilisemaid koostisaineid pole võimalik leida. Kusagil ilmselt on, aga kui tuleb idee, mida tahaks samal päeval teostada, siis see ei pruugi õnnestuda. Nagu paar päeva tagasi mõtlesin, võtsin ette ühe kokaraamatu ja ühe toiduajakirja ja kavatsen seal uusi asju katsetada. Tellisin Umamist ka mõned maitseained ja paar muud toorainet, et takistusi vähendada. Täna aga tahtsin teha sealt kokaraamatust ühte pastat, kuhu pidi minema ka salvei. Salvei osutus ületamatuks takistuseks. Pastat tegin, aga lihtsalt üsna teistsuguse. Ja see on nii tüüpiline. Ja tüütu.
Otsisin üht kampsunit ja kuigi ma pole otsinud, mida head siit jamast saada võiks, siis leidsin, et olen rahul, et ei pea end riidesse panema. Olen käinud nädal aega enam vähem samade riietega ja eriti pole isegi mõelnud, mida ma endale selga panen. Vaatan, et oleks sobilik arv sobilikke kihte ja korras. Võib ju öelda, et võib ju muidu ka käia riides täitsa suvalt. Aga no see on muidugi rumal jutt. Võib-olla kui su garderoobi kuulub 10 triiksärki/T-särki ja 5 paari pükse, siis on tõesti ükskõik, mis sa selga paned. Aga ma ei tea, kui on vaja seelikut, pluusi ja miskit kampsunit, siis see on juba paras peavalu, isegi kui valik on väga väike. Üks soe kleit on ideaalne. Hopsti selga ja rahu majas. Aga siis peab olema selline ilm, et toas külm poleks. Õue olen ühe kampsuni veel lisaks pannud, kui jube kúlm on. Aga nt rattaga oli soe kleit ja jope sel talvel ideaalne. Aga no palju sa ikka sama kleidiga käid. Kui see on üsna tähelepandamatu, siis ikka üsna palju, aga mitte ka kogu aeg, eks....
Tasapisi suudan tegeleda ka laste ootamatult suure söögivajadusega. Ikka tore, et muidu tegeleb sellega kool ja lasteaed. Kuigi... nagu näha, kui ei tegele, harjun ka tasapisi kolm kord päevas toitlustamisega ära. Ma nüüd ei tea ainult, kuidas see mu enda kehavormidele mõjub, sest ega ma ju ka maitsvast toidust ära ei ütle. Eile nt tegin lõunaks väga mõnusad spagetid tomatikastmes. Ja siis õhtuks tortilla värske kraami ja hummusega, lastel oli veel miski eilne kana seal. Lõunast oli veel kõht täis, aga siuke maitsev õhtusöök ju. Hea meelega võtaksin ette mõne koduse kokaraamatu, ükskõik millise (kuigi mõtlen muidugi Ottolenghit :)) Ja hakkaks sealt järjest asju tegema. Aga see pisike, kellest pidi tänu näputoidule ja tegelikult ka väga laiale söödava kraami silmaringile päris pisikesena tulema supersööja, kes armastab kõiki uusi toite ja elab kaasa minu kokanduslikele katsetustele... See on praegu, koolieelikuna, üks päris pirtsakas sööja. Ja kuigi ma ei tee kõike päris tema järgi, si...
Vahepeal ikka jalutame kodulähedasse surnuaeda. Seal on kõrged puud ja natuke teistmoodi kui mujal. Eile ja täna käisin hommikul üksi. Avastasin sealt kanakulli. Ja ta pesa. Ja üldse oli seal igast ägedaid linde. Täna oli ka huvitav inimseltskond. Kõigepealt jalutas sinna minu ees üks naine kahe koeraga. Siis möödus surnuaias minust üks jooksja. Pärast selgus, et ta tegigi seal jooksuringe, vähemalt kolm korda jooksis veel must mööda, kuni mina oma linnuvaatlusi tegin. Üks vanem mees askeldas seal ühe haua kallal. Ja lõpuks sattusin kokku kahe tüübiga, kes olid kas kõvas pohmellis või veel vintis ja einestasid seal ühe pingi peal ja jagasid öised muljeid. Parema meelega oleks neid muidugi vältinud, aga ühtki teed haudade vahele ei keeranud vahepeal, nii et pidin neist üsna lähedalt mööduma. Kõik kulges õnneks rahumeelselt, piirdusime teretamisega. Surnuaedadega on mul lapsest saadik peamiselt meeles seal orienteeriumise müsteerium. Kesklinna surnuaed on minu meelest üldse väg...