mood and fusic

7-aastane patsutab mu kõhtu: "Sa polegi nii paks nagu arvasin. Võbeled küll nagu tarretis".  Nii paks polnud ma muidugi setõttu, et mu keha ülaosa oli diivanil, jalad võimlemispallil, seega korralikult pikaks veninud. A võbelesin siiski, nagu selgus. Peavalu ära ei läinudki. Rattaga sõitsin, imestasin jalakäijate üle. Ikka hämmastav seltskond. Tegelt viis tükki tegid sporti. Aga no oli vist küll kõiki võimalikke lähenemisi kergliiklusteel paigutumise osas. Võib-olla kirjutan homme. Täna ma olen väsinud. Sellest päevast ja sellest aastast ja üleüldse kõigest. A võib olla pole jalakäijate oodatud ja ootamatud lahendused üldse midagi, millest peaks kirjutama. Kohati kergitasid kulmu küll kusagile kiivri servani. 

Midagi häirivat on selle aasta viimase päeva juures. St mitte selle aasta vaid üldse aasta viimase päeva juures. Igal aastal. Mingi ärevus, mida ei peaks üldse olema. Võib-olla seda pole olnud, kui olen aastavahetuse aja veetnud sòprade pool. Ei mäleta. Aga arvan, et siis on olnud vist pigem mõnus ootus. Kõigepealt on vaja muidugi oodata, et millal teised ärkavad ja siis juba mõnusa hommikusöögi ja õhtusöögi ja selle kõige valmistamise ja muu mõnusa ootus. Näiteks jalutuskäik kusagile loodusesse. Ma pole eriti tahtnud aastavahetust tähistada, sest mulle lihtsalt ei meeldi see aeg. Hea kui on ainult kerge ärevus, aga on olnud aegu, kus see meenutab rohkem paanikat. Aga praegu hakkan mõtlema, et, tähistamine tähistamiseks, end sõpradega ümbritsemine ja nendega koos asjade tegemine on olnud pigem abiks. Ja mitte nii, et korraks külla, vaid mitu päeva ikka. See võimalus sõltub paraku sõpradest. Täna tahaks väikse rattaringi teha (püüan teismelist kaasa meelitada), natuke süüa teha, 7-aasta...

Mulle on täiesti kustumatult meelde jäänud üks piletimüüja ühes rongis kusagil Šotimaal. Täna toidupoes meenus taas, kui üks kassapidaja, või assistent, vms, iseteeninduskassade juures, tundus tõesti täie tähelepanuga tegelevat klientide probleemidega. Et nagu see olekski (no tegelikult ju ongi, kuigi enamasti tundub vastupidi) tema töö. Minu kujutlusvõime pani sellele tsipakese juurde ka ilmselt. Tavaliselt jääb ju selline tunne, et tüütad klienditeenindajat. Too piletimüüja seal Šotimaa rongis tegi oma tööd sellise pühendumisega ja oli lõbus ja kuidagi nii entusiastlik jne, et seda oli imeline vaadata ja nagu näha, jättis jälje pikaks ajaks. Kui nüüd mõtlema hakata, siis tundub eriti jabur, et lähed tööle kusagile, kus su point on inimesi aidata ja siis mossitad iga kord, kui keegi midagi palub. Arusaadav muidugi, et alati pole tore ja vist mul pole ka isiklikku kogemust teiselt poolt. Ja lihtsam siin blogis heietada, kui päriselt teha, kui nt töö ikka üldse ei meeldi. Töö peale mõel...

It's official. Tainas on maailma mõnusaim asi. No koos veel mõnede asjadega. Ma lihtsalt armastan tainaid, mis käe all täitsa uut elu hakkavad elama. Mida saab ikka katsuda. Pannkoogitainas ei ole kuigi erutav. Pannkoogitainas on lihtsalt vaja teha, et pannkooke saada. Aga ma tean tainaid, millega tegelemine on sama mõnus kui see valmis asi, mille pärast tainas üldse tehtud sai. Täna õnnestus taas üht täitsa teistmoodi tainast teha. See tundus algul kuidagi vedel ja arusaamatu. Retseptis oli vaja seda 5-7 minutit mikseris segada. Mul siukest pole, algul segasin natuke kausis, siis otsustasin selle laiali valguva tainanduse lauale tõsta ja korralikult mudida. Ei läinud minutitki, kui tainas püsis koos, oli pehme, aga ühtne. Imeline. Siidine. Mmmm....

Olin sõitnud hommikul rattaga u 12 kilomeetrit, kui tundsin, kuidas mõtted järsku liikuma hakkasid. Nagu oleks kusagil konkreetselt kinni olnud. Küll oli mõnus! :) Tegelikult on see ikka kummaline ja uskumatu. Hetkel enam mingit tohutut ideedelaviini ei tunneta, aga vähemalt see mis tuli, on alles. Aga siis praktilisemas mõttes... Et kui saaks nt 1 soovi esitada igat sorti liiklejale, et teisiti liiklejal oleks lihtsam, siis... eks saaks muidugi lihtsalt öelda, et arvestame üksteisega ja kõik läheb paremaks... aga kuna käib aktiivne ülereguleerimine, siis sellised lihtsad asjad ei toimi enam, ja mõtlen, et ratturina (ja miks mitte ka jalakäijana) autojuhile ütleks, et kui sa tahad mind üle tee lasta, siis pidurda juba varakult, ja kui ei taha siis ok. Aga sedasi, et kihutad sebra ette ja siis jääd seisma, see on tüütu ja päris nõme. Autojuhina jalgratturile ütleks ehk, et eks mul ju ka vaja liiklust jälgida ja igale poole vaadata ja kui olen ühele poole vaadanud, siis kontrollinud, kas...

Olen juba tükk aega imestanud, et kas nt Ryanair ja Booking.com elavad mingis teises dimensioonis? Nagu tõesti siiralt imestanud. Et kuidas nad suudavad järjepidevalt saata lennu- ja majutuspakkumisi. Tõepoolest - 100% arusaamatu lugu.

Mul oma kirjutatud lugudega, nagu muusikalugudega siis, on tihtipeale silme ees mingi pilt või liikuv pilt. Ja mingi tunne sellest loost. Sõnad on inspireeritud mingit väiksest hetkest ja tundest või lihtsalt mõnest sõnast, või unenäost. Ja see tuleb iga kord tagasi... Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest kirjutada vaid hoopis ühest teisest loost. See lugu ei too mulle silme ette otseselt pilti, aga mingi... ma ei teagi... tunde või... . Tunne on selline nagu tahaks sõrmeotstega puudutada armsat inimest (käsivars on vist see koht, mis mul kuidagi mõttes on) ilma päriselt ta nahka puutumata. Puudutad nii õrnalt, et peaaegu ei puudutagi. Ja siis see hetk, kui su sõrm on peaaegu tema vastas ja siis korraks... selline väike värelus. Siuhti... jutt käib seest läbi, kui puutepunkt tekib. FKA twigs - cellophane, kui keegi tahab kuulata.

Siin ükspäev viskas mu 7-aastane kogu aeg niisuguseid kommentaare, et kogu aeg oli muie näol ja itsitasin endamisi. Ja rõõmustasin ta huumorisoone olemasolu ja lapselikult otsekoheste ütlemist üle. Kahjuks olen kõik need unustanud, meeles on vaid, kuidas ta viimati hommikul täheldas: mis sa arvad, KUI kaua sa seal kohmitsesid? Ilme oli ka siuke ees :) Olin läinud keldrist ratast tooma, ta hoidis ust lahti. Aga olin rattal tooli maha võtnud ja selle taaspaigaldamine võttis pisut aega. Imestasingi, et ta mind ei hõika vms. Aga siis trepist üles jõudes jah... see ilme ja see kommentaar. No see oli väga naljakas.

Avastasin end mõttelt, et ma ei saa ju hakata jälle kirjutama sellest, kui ilus on õues. Ma olen sellest nii palju kirjutanud. Aga siis mõtlesin, et iseenesest on see ju hullult lahe, et selle üle nii palju rõõmustada saab. Ja kuigi on ju tiba tüütu kuulata inimesi igal aastal samade asjade úle imestamas, siis tegelikult on see ikkagi imetore, et suudame ikka ja jälle märgata. Päikesetõus on iga kord ilus ja imetlusväärne, loojang samuti. No ei saa küll. Ja ma olen iga kord õnnelik, et saan õues olla ja et on võimalus rattaga töölt koju sõita. Välja arvatud siis, kui ma lihtsalt niisama üleüldse õnnelik pole.  Sel aastal olen üldse erakordselt palju tänulikkust tundnud. Igasugu asjade ja inimeste osas. Võimaluste ja pisiasjade eest. Ja et on ikka mõned sõbrad. Võibolla olen olnud nii masendunud, et iga väike hea on imeline ja ei ole asjad nii iseenesestmõistetavad.

Öösel olin taas pikalt úleval ja järsku tabasin, kuidas mu mõtted olid liikunud ülevalt naabri tugitooli ettekujutamiselt neljale liiga vara lahkunud inimesele. No esiteks on mul sellest ülevalt naabri tugitoolist úsna konkreetne ettekujutus. Ta istub sinna märkamatult, ilmselt hakkab telekat vaatama... aga samas tundub, et see sobib hästi ka söömiseks. Äkki ta teeb neid asju korraga? Igatahes. Kui ta tugitoolist tõuseb, siis tool nihkub tahapoole ja selle puidust jalad kaabivad tema põrandat ja see kostab hästi ka mulle. Aga tegelikult muidugi ta võib tooli nihutada ka juba pärast püstitõusmist, äkki see on tal muidu jalus. Ja no ilmselt tal pole selline tugitool nagu mu kujutluses, aga minu jaoks on see selline vanaaegne, nagu oli mu vanaemal Tapal. Puidust pulkadest raam ja käetoed ja siis kaks kõva patja, istumiseks ja seljatoeks. See teeks just sellist häält. Ma mõtlesin veel oma naabritest ja eelmistest naabritest ja siis oma kunagisest maaklerist, kes oli üks imearmas inimene. A...

Mu üks armas kolleeg kudus mulle käpikud. Päris amazing, mis? Väga ilusad ja soojad. Soojad nagu... et no on sinna hunnik soojust sisse pandud. No ja siis hakkas pihta. Esiteks oli mul eile kaasas kolm paari kindad. Võtsin lisaks nunnudele uutele kinnastele kaasa ka selle viimatise komplekti - õhukesed sõrmikud ja mingid lumekindad - juhuks, kui sõrmed ikkagi külmetama hakkavad, et kui tuul läbi puhub vms. Niisiis. Kõigepealt startisin töölt mu arust üsna õigel ajal, et trenni jõuda (aga võib-olla ka tsiiipakene liiga hilja). Aga kuna eile on trenn mu kõige vähem lemmikus klubis, kus on jube kitsas, siis mõtlesin trenniriided juba tööl selga panna. Et hops trenni ja hops minema. Ei mingit garderoobis sahmerdamist. No umbes nii. Riideid vahetades taipasin, et olen unustanud tuppa arvuti. Aga arvutit oli mul vaja, tänaseks, ja tegelikult eilseks ka. Ja see tuba on mul üsna teises maja otsas ja see maja pole üldse väike. Paistis, et hakkan oma graafikust ikkagi maha jääma. Siis märkasin, ...

 Oh! 1.12. Miskipärast mulle meeldib, kui saabub detsember :) Et on ikka suur vahe sees, kas 30. november või 1. detsember. Et saabub selline mõnusalt pime ja samas hubane aeg. Sest jõulutuled ja piparkoogilõhn ja küünlad ja mandariinid. Lumi. Isegi eilse lögaga, kuigi oli muidugi alles 30, oli kuidagi pidulikum tunne. Kui hommikul oli veel hämar ja tuled põlesid ja maas oli lund. Sünnipäeval piparkoogijuustukoogi hooaja avamine... Igasugu häid asju.