mood and fusic

Ärkasin öösel pool kaks ja und ei tulnud. Ootasin uinumist pikalt. Ootasin hommikut ka. Siis meenus mulle, et alles mòned tunnid tagasi olin oodanud õhtut, et saaks magama minna. Vist ainult päeva esimene pool on selline, et ma midagi ei oota.

Kui ma ärkan vara ja on ilmselge, et enam magama ei jää, siis uurin näiteks internetti. Kuna viimastel päevadel on mind taas häirinud üks lòhn, mille arvasin varem olevat pärit kassi vetsust, aga et kassi vetsu juba ammugi pole, siis meenus mulle üks teine häiriv lõhn, mida tegelikult kindlasti pole ja turgatas pähe guugeldada midagi sellist, et smell that is not actually there. No üllataval kombel, kuigi minu vanuses ei peaks enam üllatama, et inimesed on ikkagi üsna sarnased, või vähemalt pole keegi päris unikaalne, ongi selline asi olemas - phantosmia. Ma ei tea, see pole nagu olnud teema, mille sõbrannaga jutuks võtaks... lihtsalt nendid kusagil sügavamal, et on, aga ei lase seda mõtet nagu päriselt teadvusse või veel vähem suust välja. Igatahes ma pole kellegagi seda asja arutanud ja veel vähem on keegi sellist asja minuga arutanud. Nojah. Seda praegust lõhna tunnen tavaliselt mitu päeva, võib-olla isegi nädal. See teine, häirivam lõhn kestab kusagil ööpäeva vòi kaks. Õues seda ei...

Eks ma püüan ikka tühistest asjadest kirjutada. Endal on toredam mõelda väikestest asjadest ja märgata väikseid asju ja rõõmustada väikeste asjade üle. A mõni päev... kui juba päeva alguses tundub, et jama mõõt on täiega täis ja see miskipärast pressib just täna pinnale - miks? - ja siis tuleb mõnuga juurde, siis kõik see muidugi, mille püüad nagu vagusi hoida ja ära kannatada, see tuleb täiega... Ütleksin, et on sitasti ja tegelikult ei jaksa kah väga enam.  Ja siis tuleb kiri, et "olete oodatud virtuaalaktusele". Noh, ma hakanud muidugi ütlema, et võite selle virtuaalaktuse endale... aga mõtlesin seda absoluutselt kohe. No ühesõnaga. Mida sa passid seal virtuaalaktusel. Mida sa passid seal virtuaalkonverentsil. Virtuaal.. kuradi.. elu. Muidugi, kõik nii ei arva ilmselt. Aga ausalt - virtuaalaktus. Annab ikka midagi mõttetumat välja mõelda. Issand kuidas ma vihkan seda virtuaali. Mingid asjad saab muidugi kaugühendusega ära arutada, aga virtuaalkonverentsi virtuaalkohvipaus?...

Enamasti käin joogas hommikuti. See on selline üsna intensiivne trenn, palju jõuharjutusi ja nii. Olude sunnil olen käinud samas trennis ka paar korda õhtupoole. Vaim on selleks ajaks üsna väsinud ja pärast tööpäeva kell 6 ikkagi haigutan seal pool tundi jutti, aga müstika ikkagi mis juhtub seal õhtuses trennis kehaga. Nagu uus päev algaks. Tohutu energialaks. Tahaks suuri tegusid hakata tegema kohe. Hommikuti on pärast trenni pigem kerge rammestus. Ja noh, enamasti on siis vaja nii 8 km tööle vändata ja kõik see kuidagi... miskipärast ei teki sellist energiapuhangut kui õhtul. Hommikul on vaim valmis trenniks, õhtul mitte. Siiski selgub, et keha on õhtul rohkem valmis kui hommikul. Mulle tundub, et peaks selles küsimuses usaldama pigem keha. Aga sõltun muidugi ka paljudest muudest asjadest.

Mulle pole kunagi meeldinud, näiteks nooremana vanavanemate pool, kardinate akna ette tõmbamine õhtul. Tekitab kuidagi piiratud tunde, ja et pole nagu kursis enam ümberringi toimuvaga. Ma ei teagi ausalt öeldes, miks seda tehakse. Aga viimati maal, ilmselt esimest korda elus, tõmbasin pimeduse saabudes seekord kardinad korralikult akende ette. Sest see pimedus oli nii pime ja suur ja raske, et ma füüsiliselt tundsin, kuidas see peale vajub ja aknast sisse pressib ja rusub. Ja õue enam niikuinii ei näinud. Mònikord paistab seal kuu nii eredalt, et korralikud varjud on maas. Seekord mitte. Oli lihtsalt kottpime. Sügavpime. Kardinad aitasid ja olemine läks kohe kuidagi mònusamaks. Puud mühisesid tuule käes ja oli üsna marune. Tuul oli nii vali, et ei saanud arugi, kas vihma sadas või ei. Pärast, kui tuul oli vaibunud, märkasin, et taustamühin oli ka päris hubane. Pimedus ja vaikus koos olid kuidagi... noh.. mitte nii lõògastavad. 

Selline tihe linnuliiklus täna hommikul. Suvel jäi ikka üsna vaikseks, mòned linnud lendasid puult puule ja natuke kostis mingit piuksumt või krääksumist. Vahepeal päeval kaks ronka ja mõnes tiirutavad röövlinnud. Nüüd lendavad igas suuruses ja kõiksugu häältega ühele poole ja teisele poole ja korralik sagimine käib. Tuul vaibus lõpuks öösel ja väga väga mònus hommik on olnud. Kella 7 paiku oli 14 kraadi. Ja maja uus katus toimib täiega, öösel alla 21 kraadi ei läinudki, kuigi mul oli radikas 1 peal. Üldse oli mõnus magada, kuigi kartsin, et hakkan kartma. Ärkasin poole kuue paiku mingi unenäo peale, kus olid nagu kaks mingi vastasleeri sõjapealikku, aga oli mingi totaalne jama ja olukord hakkas ikkagi lahenema ja üks pealik andis teisele suurest rõõmust musi :) No selline väga südamlik oli. Tore oli ärgata. Kahjuks oli veel pime. Valges oleks veel toredam olnud. Aga oli ikkagi tore. 

Ohoo! Midagi uut ;) Tulin kaheks päevaks maale. Mul on siin palju loodust, miski 6 hektarit maad. Kõndisin mööda jalgrada maa ühest otsast teise, vaatama, kuidas leedritel uues kohas läheb. Hästi läks, lopsakad olid. Kuigi mulle tundus, et osadel põõsastel olid mõned oksad ära söödud :o . Peab silma peal hoida, äkki vaja kitsede-jäneste eest kaitsta. Õnneks leedrid pole nagu õunapuud, et saavad hukka, kui ära süüakse. Kui nad juba kasvavad, siis peaksid lihtsalt uuesti kasvama. Siis jalutasin heinamaad mööda tagasi, vaatasin värvilisi põõsaid, ja kitsede radu ja rebaste magamiskohti ja põikasin metsa, et vaadata, kas mõni põldmari veel paistab. Metsaservas ajasid põdrakärbsed ikka täitsa hullluks. Väga raske nendega. Maja juurde jõudes jalutasin natuke teises suunas, metsa alla ja mõtlesin, et võtan seal ühe iidse allee pealt (no on selline huvitav koht mul seal) natuke võsa ära. Võtsingi. Kui hakkasin söögi jaoks tuld tegema, märkasin, et autovõtit pole taskus. Ja olin päris kindel, e...

Sõitsin kahel päeval ühistranspordis. Üldiselt pole mul ühistranspordi vastu midagi. Need liinid, mida mina viimase 9 aasta jooksul olen kasutanud, on olnud sellised üsna rahulikud, st ei ole palju rahvast üldiselt. Ja bussid-trammid on olnud väga täpsed. Selles uues ebanormaalsuses ei tundu ühistransport üldse nii mõnus ja ega pole eriti vaja läinud, välja arvatud mõned peatuses trammiga. Aga mul läks seekord eriti kehvasti. Mõlemal päeval pidin oma istekoha kusagil mujal seisukoha vastu vahetama. Ühel päeval istusin ühtede noorte kuttide juurde ja poolel teel istuma selgus, et nende ümber on jube higihais. No mis teha, see pole nii hull, kui nädalaid pesemata inimese oma. Aga mingi hais oli veel ja see muutus mu jaoks järsku nii väljakannatamatuks, et läksin bussi teise otsa seisma. Teisel päeval oli buss mònusalt tühi, igale soovijale oli kaks istet. Siis järsku hakkasin tundma ähmaselt peeruhaisu. Ja siis kõvemini. Siis tuli peatus ja sai natuke õhku, ja siis uuesti. Ja seekord ikk...

Naljakas on märgata ja meelde tuletada neid mõtteid, mis sul korraks on ja kohe kaovad, sest pole muidugi üldse olulised. Näiteks. Esimeses tunnis tulid õppijad klassi ja mul tekkis ajus täielik lühis, sest üks tüüp nägi välja nagu üks teine tüüp eelmisest aastast, aga nägu oleks nagu poole pikemaks venitanud. Nüüd vist hakkan harjuma, aga see oli väga väga väga veider. Täna aga mõtlesin, tegelikult ei mõelnud, vaid see võrdlus käis siuhti peast läbi, ühe õppuri ilusat helepruuni krunni vaadates. et see näeb välja täpselt nagu need uued moodsad kaneelirullid, kus rullis ei ole mitte üks laia tainariba vaid on sellised punutised. 

Mul ei ole olnud sellist unistust ega kinnisideed, et oleks vaja tingimata lennata. Aga täna vaatasin, kuidas kajakad tugevas tuules lihtsalt tüürisid ja lendamiseks ainult tuult kasutasid, või siis paigal püsimiseks. See tundus nii äge! :) Lisaks kajakatele passivad Pirita tee ääres viimasel ajal ka kormoranid. Seal kivide peal, tuulutavad oma tiibu tuule käes. Või mis nad seal veel teevad.

Facebook tuletas mulle meelde üht kahe aasta tagust pilti sellest, kuidas ma muru niitsin. Ja tòmbasin paralleeli oma doktoritööga. Teen tihti mitut asja korraga ja vahel paistab, et pole võimalik lõpule jõuda nende asjadega. Või siis teen ühte asja mitte päris struktureeritult ja ikkagi saan valmis. Ühel hetkel hakkasin märkama, et ma mõtlen, et nii peab tegema nagu räägitakse, või et sedasi peaks olema nagu räägitakse, et peab olema. Olen neid asju püüdnud korrigeerida. Kõigepealt tuli see teravalt ilmsiks lapse kasvatamisel. Detailidesse ei lähe, aga kogu see reeglite ja piirangute värk oli meie jaoks täiega vale. Muidugi ei ole hea palju segaseid sõnumeid, arusaamatuid juhtnööre, erinevaid nòudmisi. Aga taipasin ühel hetkel, et ei ole vaja uskuda, mida teised ütlevad, vaid teha nii nagu hea on. Teiste uskumine tekitas mus frustratsiooni, et ma ei saa hakkama, ja ajas suhted üldse untsu. Edaspidi olen selliseid asju märganud mujalgi. Et olen omaks võtnud mingi üldlevinud arusaama, m...

Paistab, et on nii, et kui mingit meeldivat musa palju kuulad, ma mõtlen ikka palju palju, siis see tüütab ära. Või siis võibolla lihtalt mingi hetk asendub millegi muuga. Aga kui kuulad, või rohkem isegi vaatad sellise bändi kontserte, mis varem on külmaks jätnud, ja vaatad neid ikka palju palju palju, siis nad saavad päris armsaks lõpuks. Mul on siis Depeche Mode´iga sedasi. See mu kuueaastane hakkas seda bändi lihtsalt armastama ja meil on juhtumisi hunnik kontsertplaate ja videoplaate jne, DVD-sid siis. Ja no iga päev. Kui suvel ringi reisisime, siis aitas Spotify. Ja esimese asjana kodus kontsert mängima. Täna tahtsin ise vaadata :D Ebanormaalne. Natuke nagu talvel Harry Potteriga. Ma ei hakka isegi ütlema, mida ma sellest asjast arvan.

Hommik oli nii ilus. Tekkis isegi mõte, et võiks midagi head juhtuda vahelduseks. Pole nagu just teab mis tore olnud viimastel... no viimasel ajal, ütleme nii :) Ja hakkab juba tervisele. Maal oli päris hea, aga no ei ole enam maal. See ajab ka masendusse.  Midagi head siiski ei juhtunud. Midagi vist ekstra halvasti ka ei läinud. Kuigi... tööl läks küll mitu asja sassi ja siis pillasin asju ja olin üldse nii saamatu kui saab. Ilmselt magamatusest. Hämmastav, kui palju möödarääkimisi ja valesti arusaamisi on hiljuti erinevate inimestega olnud, tegelikult isegi paar kuud on juba silma torganud. Mulle tundub, et ma ei oska enam üldse ennast väljendada. Kõigil juhtudel on hiljem kõik selgeks saanud. Tähendab nendel juhtudel, mis on ilmnenud. Pean püüdma end selgemini väljendama või siis võimalusel üldse vait olema.... Aga kipun ikka seletama, kui inimeste juurde satun. Limukatega on okeilt läinud, iga kord olen ikka mõnest üle sõitnud. Aga pole tagasi vaadanud, et mis neis ton saanud. ...

Mul on rehvipumpamisfoobia. Tegelikult pelgan ka õhupallide puhumist. Aga nii rattal kui autol on mul  vist rehvid pidevalt pooltühjad sest ma õudsalt kardan neid pumbata. Püüan jälgida soovitatud rõhku, aga kahtlustan alati, et see pumba näit ei tööta. Eile üritasingi taas rattal kumme pumbata ja mu arust tulin sealt ikkagi sama tühjade kummidega ära. Närvid ei pidanud vastu. Autol suutsin viimati kolm rehvi õhku täis lasta, neljanda ajaks enam ei suutnud hirmuga toime tulla. Ja alati kasutan võimalusel võimalust, kellelgi teisel paluda need rehvid õhku täis lasta. Leian mingi ettekäände, et mõni lähedalasuv mees seda tegema suunata.

Ònnestus üle sòita ühest nälkjast, aga see toimus kuidagi koba peale ja ei jõudnudki vaadata, mis tast sai. Ise jäin püsti. Muidu ükspäev oli selline vestlus, kus oli teemaks kool ja õpetajad ja õppimine. Ja jäin täiesti kindlalt endale kindlaks, et see, kas sa õpid või mis sul seal toimub, sõltub õpetajast. Ütlesin vist, et KÕIK sõltub õpetajast. Eks iseendast muidugi ka, aga iseennast saab sättida. Käis läbi ka see lause, et ega sa õpetaja jaoks ei õpi. Aga no pòhikoolis, eks. Kelle jaoks sa ikka òpid? Kindlasti mitte iseenda jaoks. Kool on ikkagi lihtsalt asi, mida peab tegema. Muidugi sa võid ju lapsele rääkida, aga... Gümnaasiumis ehk õpid juba rohkem iseenda jaoks (kuigi vist ikka rohkem selleks, et midagi heale hindele ära teha või kusagile sisse saada), aga äge õpetaja võib ilmselt ka täitsa mittevajaliku aine ikkagi meeldivamaks muuta. Või täitsa kasutu asja põnevaks. Või õppeaineks, mille sa lihtsalt tahad hästi ära teha, sest õpetaja on lahe. Ma sain matemaatika òpitud vaid ...