mood and fusic

On läinud nii, et veedan mõned päevad Väike-Maarjas. Olen siin korra veel käinud, kunagi talvel, kui oli pime ja midagi eriti näha ei olnud. Mitte et praegu vähem pime oleks - õues on ikka väga hall ja päeval pole mul õue asja ka. Varem teadsin ma Väike-Maarjat rohkem ilmateatest. Teate küll.. Väike-Maarjas, Kuusikul -20, Jõgeval -19 jne... Kuusikul pole ka kunagi käinud. Aga mis mulle siin silma torkas, oli silt Simunasse, vist Simuna 15 vms. Simunas ei ole ma ka käinud, kuid tahaksin minna, kui teaksin, kuhu seal täpsemalt minema peaksin. Nimelt elas Simunas millalgi mu vanaema, aga ma ei teagi, millal või kas oma perega ehk koos mu koolidirektorist-joodikust vanaisa ja nende kolme pojaga. Vanaema oli ka õpetaja, bioloogia või loodusõpetuse, vanaisa vist ka midagi reaalainetest. Pole aimugi, millega mu vanavanemad tegelesid, aga vanaema polnud nende peres igatahes ainus õpetaja. Üks ta vendadest oli eesti keele õpetaja, ja minu arust oli ka ta õde õpetaja... Njah...Ühesõnaga on para...

Hiljuti kirjutasin sellest, kuidas mul mingite nimedega inimestega rohkem kokkupuuteid on kui mõnede teistega. Ja leidsin asjale mõeldes aina rohkem näiteid. Kujutan aga ette, et kui võtaksin mingi teise seisukoha, leiaksin näiteid ka sellest. See kõik meenus mulle uuesti täna, kui osalesin segastel asjaoludel luulekonverentsil (päris hea lugu: postitust üle lugedes märkasin, et olin kirjutanud "luulukonverents"). On võimalik mõelda úkskõik mida ja leida sellele toetust kellelgi luuleteostes, teoste võrdluses jne. Ja pisut selle üle  arutleda/ vaielda, aga üldiselt on kõik väga usutav ja huvitav. Vastupidiselt kõigele sellele, mis selgub  arvutiga tehtud kvantitatiivsest analüüsist, mis on kõik väga kahtlane. On humanitaarteadusi, kuhu digi ikkagi juurde eriti ei sobi. Mõnus oli aga úle pika aja rongiga sõita ja läbi pargi kõndida. Ilus sügisene. Üsna ootamatu oli see valge keset kollast ja tumehalli.

Ostsin eile poest piima. Tavaliselt, kui jaksan tassida või kotti veel mahub, siis ostan kaheliitrise. Tüdrukute poest pooleteistliitrise, sest siin suuremat pole. Ja kui ei jaksa tassida, siis kilepiima. Noh, ja kui ma siis oma piima kassalindlilt kotti hakkasin toppima, selgus, et on vaid pool piima! See oli päris imelik hetk. Tavaline piim, aga pool. Või kolmveerand, midagi sellist. Veits tundus ebanormaalne. Ootamatu igal juhul.

Nojah, viimasel ajal mõtlen peamiselt tundidest, òppetööst. Et mis ma selle või tolle grupiga mingi teema raames teha võiks. Iseenesest.. selles mõttes ok, et ma niisama ei ketra peas mõtet, et mida teha, vaid mõtlengi välja. Näiteks täna bussis tuli mitu päris head ideed. No ja siis palju muule ruumi ei jää. Et lihtsalt võtad vahepeal ajal, et muudele asjadele mõelda. Rattaga tööle sõites lähevad mõted rohkem mujale rändama, aga mõnikord pean siis kah selliseid plaane. Siiski, mulle meenub, et täna mõtlesin ka koerasitast. Oli ühe kõnnitee servas, nii poolemeetrisel muruosal selline matsakas junn. Ja ausalt öeldes, ega see ilus ei olnud. Aga ma arvan, et laguneb siiski üsna kiiresti ja midagi vist halba ei tee? Olen koerasitast ennegi mõelnud. Sest on olnud aktuaalne seoses oma koeraga. Mu meelest ei ole päris normaalne seda kilekotiga prügikasti visata. Kuidagi ebameeldiv on seda ka biojäätmetesse visata. Ja kas ta üldse sinna sobib? Olen mõnikord koera järelt üles korjatud junni p...

See nimede asi jäi mind nüüd  kummitama. Sest tegelikult on veel vähemalt kaks nime, millega oma kuidagi omamoodi lugu. Huvitav on ka, et näiteks mu isa ja vanaisade nime kandvad inimesed tulevad ka kuidagi mu juurde, kuigi rõhk on kvaliteedil mitte kvantideedil. Ema ja vanaemade nimedega ma ei tunne vist rohkem kedagi. Aga pikalt mõeldes või igasugu seoseid ja asju välja mõelda 😉

Selline huvitav kokkusattumus, et mul tekib ühe nimega inimestega kuidagi rohkem kontakti kui nt teiste nimedega. Nimi ei ole ju... noh... see on lihtsalt suvaline mingi väljamòeldis :) Näiteks olgu see nimi X :). Olen tundnud vähenalt 8 x-i, kellest üks oli mul klassivend, kellega mul eriti mingi pistmist polnud. Ta istus täpselt klassi teises otsas, asetsesime temaga klassis nagu Narva ja Kuressaare, ja ilmselt oli meil ka sama palju ühist. Peamiselt ajas asju oma pinginaabriga ja oli üldse pisut arusaamatu. Siis üks neist x-idest oli mu isa hea sõber ja mulle ka alati sümpaatne. Ega ma rohkem paljude ta sôprade nimesid ei teadnud ka vist. Meil oli üks hea pòhjus talviti sageli samas kohas viibida ja sain hästi läbi ka tema lastega, kellest ühega pidin mingi hetk ka kohtingule minema, aga sain poolel teel aru, et see on ikka täitsa vale. Vist saatsin sõbranna sõnumit viima, et minuga juhtusid kõikvòimalikud asjad ja ei saa tulla nüüd ega mitte kunagi. Täpselt ei mäleta enam, aga te...

Kui mõelda prügist nii, et mis prügikastis see läinud, olematu, siis on muidugi kõk väga lihtne, aga kui võtta vastutus selle eest, mida tarbid... Pole üldse lihtne. Niipalju siis sissejuhatuseks, ja põhjenduseks ehk sellele, miks ma olen rõõmus iga pisemagi taaskasutussaavutuse üle :) Muidugi on tore asendada ühekordseid asju uute ilusate korduvkasutatavatega, aga veel ägedam on leida kasutust asjadele, mis sul juba niikuinii olemas on (kuigi ilusaid uusi asju on muidugi ka väga mònus kasutada :) ). Näiteks need lukuga müslipakid. Sinna on väga hea hiljem miskit söödavat piknikule või tööle või klassiekskursioonile kaasa pakkida. Muidugi peaksid papist müslipakid  vist üldse paremad olema, aga kui kättesaadava hinnaga lemmikmüsli on sellises pakis, mis sa siis teed. Aa! Tegelikult peaks oma müsli ise tegema :) Nii et alati saab veel paremini. Aga parem rohkem natuke paremini kui kübeke ideaalselt. Vähemalt mis puutub keskkonnahoidmisse.

Mitu korda on juhtunud sedasi, et pole nädal otsa siia midagi kirjutanud ja siis kirjutan samal päeval kaks lugu. Sest noh... mingid mõtted liiguvad. Pole ka üldse harv juhus, kui küpsetan korraga kaks kooki, sest kui juba küpsetamiseks läheb, tahaks juba igasuguseid asju. Vòi siis on juhtumisi aegumas nii kohupiimakreem kui òunad ja neist sama kooki ei taha teha. Mäletan, et nii üle 10 aasta tagasi jalanòusid valides olid mil tohutud favoriidid ühed ecco papud. Need olid muidugi absoluutselt liiga kallid, aga lõpuks väljusin ma poest kahe paari eccodega. Ühed kandsin paari aastaga ära, teised on siiamaani kantavad. Maal küll, üsna kulunud, aga täiesti terved. Nüüd otsisin tükk aega mingit mõnusat mütsi. Otsisin seda juba kevadel, ja ilmselt ka eelmisel sügisel jne. Leidsin paar päeva tagasi. Ja et asi ikka kindel oleks ja iga asjaga sobiks, ostsin igaks juhuks kaks tükki, eri värvi. Kollase ja musta. Nii et sobivad kõigi mu üleriietega. Üllataval kombel mahtus müts isegi kiivri alla. ...

No ma ei tea, eks. Hommikul väntasin rahulikult töóle, päike paistis nii mõnusasti ja tore oli sòita. Siis Pirital on mul vaja úletada TOPi poolt tulev tee ja sealt lähenes üks buss. No mingi siuke turistibuss. Aeglustasin ja buss aeglustas ja jäin siis seisma ja minu suureks üllatuseks jäi seisma ka see buss, nagu otse mu nina ees ehk ülekäigurajal. Mõtlesin, et ehk sõidab ikka edasi. A tegi uksed lahti ja rahvast hakkas siis välja astuma. Läksin útlesin bussijuhile, et ta seisab ülekäigurajal, mispeale ta ütles jajah. Ega ma ka pikemalt ei hakanud jaurama, sõitsin ümber bussi ja oma teed pidi edasi. Õhtul sõitsin kodu poole, vahepeal sadas vihma ja kõht oli tühi... aga tegelt polnud häda midagi, täitsa chill oli. Liivalaias sõitsin kònniteel. Seal on väheke teed remonditud, pole enam nii hullult auklik. Siis úks mingi roheline pann keeras Liivalaiast polikliiniku poole. Eks ma muidugi aeglustasin. Aga sòitsin juba autoteele, sest mu kogemuse põhjal pidi ta kohe mul eest ära jõudma. ...

Mis värk selle asjaga on? Et kui kohtan mõnda meie maja inimest järgmise maja juures või bussipeatuses, tõmban kopsud teretamiseks vajaliku koguse õhku täis, aga ta marsib mööda nagu oleks mu asemel õhk. Vòi näiteks eile kohtasin sealsamas Westmanis kassajärjekorras lapse lasteaiakaaslase ema, kes mind üsna arusaamatul pilgul vaatas, kui teda kõnetasin. Ja hiljem jalutas ristmikul must mööda teine samapidi tuttav inimene, kes must tuimalt läbi vaatas. Kas ma olen tõesti nii meeldejäämatu ja sulandun nii sujuvalt massi, et mind pole võimalik märgata? Noh, iseenesest see pole vist halb, kuigi ma olen ise ikka arvanud, et olen pigem pisut eriline kui päris tavaline. Aga no veidi imelik on, kui see olukord, kus mul on juba täielik tervitamisvalmisolek ja teine inimene must läbi vaatab, on silmatorkavalt sage.

On tulnud ette, et tahan teel tööle osta kaasa ühe kauemsäiliva piima. Või veel midagi. Rattaga minnes on valikut rohkem, kuid jalgsi jääb võrdlemisi tee peale üks Rimi ja Westman. Rimis on rohkem asju, et kui tahaks midagi veel osta. Aga minu meelest vaatasin kunagi ja see oli avatud alles kümnest. Eelistaksin seda, kui see lahti oleks, aga no ei ole võmalik vist enam väiksemas kirjaslahtiolekuaegade kohta infot edasi anda. Ükskord läksin spetsiaalselt üle tee, aga alati ei viitsi minna lähemalt tsekkima.

Ma olen igasuguseid unenägusid näinud ja neist siin või mujal ka ikka pajatanud. A ikka suudavad mind mõnikord üllatada. Aitäh! Unenägu hakkab tasapisi tuhmuma, nii et pikalt ei kirjuta, sest paljusid detaile ei mäleta, kuid selles oli kaks peamist asja. Üks vana, kulunud värvikihiga, kuid helge moega mõisahoone, mis oli mònusalt väike ja unistasin sinna kolimisest. Seal tutvusin ka teise olulisega - kummitusega/vaimuga Kes nägi välja nagu tavaline inimene, kuid kes oli úlimalt soe ja sõbralik. Üsna eriline oli, raske kirjeldada. Ja vaatan, et ei suudagi vist edasi anda, kui eriline üleüldse kogu see unenägu oli. Aga oli. Kummitusega sõbrunemine.... noh :)

Sõitsin hiljuti rattaga tööle nii üheksa paiku ja Pirita teel polnudki märkimisväärset ummikut - mõtlesin, et ohhoo. Siis sõitsin tööle poole kümne paiku ja ummikut natuke ikka oli - mõtlesin, et ahhaa. Täna tulin kaheksa paiku ja Pirita tee oli otsast lõpuni autosid täis. No nüüd oli küll selge pilt. Vist :) Sama lugu oli bussiga. Kui olen bussiga tööle läinud, imestan mõnikord, et see buss ikkagi käib ja veelgi enam, on sageli pikk buss. Pole harvad juhud, kui sõidan selles bussis ihuüksi. Täna nägin, kui buss linna poole sõitis ja oli  ikka päris rahvast täis. Et jah. Need on sellised lihtsad näited, kuidas ühekülgsest vaatest saab ikka täitsa vale mulje. Pean ennast üsna heaks liiklejaks, sest olen jalakäija, jalgrattur, autojuht ja ühissõidukiga reisija. Enam vähem kujutan ette, mida teised liiklejad võivad arvata, kui olen ühes neist rollidest (kuigi peab ütlema, et sageli on jalakäijad ikkagi väga ettearvamatud, aga seda tean niisiis juba ka, eeskätt ratturina). Jõuan taga...

Naljakas tunne on - esitasin oma selle teadustöö paar nädalat tagasi ja tagasisidet on niipalju, et on kätte saadud. Aga kuidas tal läheb? Mis temaga seal kusagil tehakse? Mis tast nüüd saab? Mida arvatakse? On tal ikka kõik ok? On see ikka normaalne? :D

Võiks arvata, et kui oled juba korra läinud perega reisile nii, et mõni reisidokument ei kehti, siis see kord jääb ka viimaseks. Aga see pole nii! Olen võimekam kui keskmine eestlane. Eelmine kord, küllap leidis kajastust ka siin, selgus lennujaamas, et suuremal pass ei kehti. Nüüd selgus reisuhommikul kodus, et väiksemal aegus pass kusagil juulis. Õnneks oli sihtkohaks Soome ja oli lootus, et ehk kedagi meie reisidokumendid ei huvita. Ei huvitanudki :) Oli tore päev Helsingis ja merel. Ja boonusena olen kursis, et vaja dokumenti uuendada :)

Üldiselt on mul kodust tööle päris hea rattatee. Kesklinnas on natuke jukerdamist, just Kadrioru pool. Aga siis Pirita tee ääres ja Lillepi pargi servas on jällegi eriti mõnus sõita. On siiski üks kummaline koht, kus pole muud teha, kui üle muru sõita. See teejupp, mis paistab òiges suunas edasi minevat, tegelikult ei lähe, see lõppeb trepiga. Siis saab muidugi autoteele minna. Aga rattatee on ju ometi olemas. Ainult et teisel pool. Sõidan iga päev siis sealt üle muru. Ja tagasi ka samamoodi.

Sõitsin eile üle nii pika aja bussiga tööle, et mul ei tulnud meeldegi, mis peatuses pean maha minema.   Vaatluse põhjal saan muidugi aru, kus mu peatus on, aga kuna bussides peatuste nimede ütlemise loogika minuga ei ühildu, sattusin segadusse. Õnneks läks paar inimest veel samas peatuses maha ja kõik sujus, kuid täna rattaga tulles kulges buss (saabusime lihtsalt peatuse juurde samal ajal, rattaga ikka sõitsin rattaga, mitte bussiga) Sarapuu peatusest sujuvalt mööda, sest väljujaid ega sisenejaid polnud. Niisiis, sõitsin eile selle bussiga ja seisin keskosas akna all, nii et mulle jäid nina alla bussi kasutamise reeglid, ega neid kaugemalt lugema ei ulatukski. Reeglitest olen varemgi kirjutanud. Ja ütleme nii, et neid oli ühe bussisõidu kohta väga palju. Enamik neist olid muidugi loogilised ja iseenesest mõistetavad, kuid üks torkas dramaatiliselt silma. Eriti kuna mul on joogipudel kadunud (igaveseks) ja uut pole suutnud osta, ja mul on pidevalt janu, siis käsk bussis mitte juu...

Õhk nagu ütleks: naudi seda hommikukargust, täna tuleb kuum päev! Ilmateade väidab, et ma kuulen valesti: today is forecast to be cooler than yesterday. Aga hommik on siiski imeilus! :) Olen üldse suur hommikute fänn. Et nagu kõik võimalused on jälle uuesti olemas ja võiks teha mida iganes. Eriti varahommikul, kui on tuulevaikne ja päikseline ja vaid üksikuid inimesi liikvel. Absoluutselt power :) Kui järele mõelda, siis mulle meeldivad väga ka õhtud, olustiku poolest, valguse ja fiilingu poolest. Ise olen õhtuti pisut väsinud.

Olen nii palju multikaid vaadanud. Ja kuulanud vist kordades rohkemgi, kui süüa teen vms ja laps filmi vaatab. Et on lauseid, mida ma ei suuda öelda, ilma et ma sinna lõppu, või ette, midagi totakat ütleks. Näiteks sain täna kirja, kus öeldi "aitäh, et tulite" ja mul peas kõlas edasi "ja mu lindu loopisite". See on multikast Rio, kui üks tüüp ei usu, et lind ei suuda tõesti lennata ja peab ikkagi katsetama jne. Teine on selline, mis hakkab tööle pigem lause lõpu peale: "õhtusöögiks on putukas, palju putukat" (Kruudid) ja piisab, kui keegi ütleb, et palju midagi, ehk vaid sellest paljust. Päris hull lugu ju. Ja siis "meie teejuht on hull! Ta on napakas!" (Jääaeg). A üldse, enamikus neist multikatest on mingeid lahedaid kohti, mis aeg ajalt meenuvad. Üks lemmikumaid on laiskloom, kes töötab põhimõtteliselt ameerika ARKis... Kes pole näinud, siis näitan, kui kokku saame, andke märku. See on väga lõbus.

Maal on kogu aeg nii palju asju teha, et pidevalt jääb mõni asi pooleli või teen mitut korraga. Päev oli juba täitsa peal, kui leidsin oma hambapesuasjad muru seest, kuhu nad olid jäänud, kui pidin veel viimase suuloputusveetäiega juba lapsega vetsu poole jooksma. Tagasi tulles ootas juba midagi uut ees ja nii see läks. Alles ma kirjutasin oma veepudelist ja üsna pea unustasin selle kusagile angervaksapõllu serva. Nüüd vaevlen pidevas vedelikupuuduses, sest vett pole lihtsalt käepärast. Iseenesest ju hea hetk uue pudeli soetamiseks, aga täiesti ebatavaliselt on mul hetkel hirmus kiire aeg ja ma ei oska ega jõua seda pudelit kusagile otsima minna. Võin loota vaid, et kosmos saadab mu tee peale ühe ideaalse anuma, siis jääb küll vaid märgata ja tegutseda. Kuigi ega see ka nüüd teab mis iseenesestmõistetavalt lihtne pole, aga vähemalt mitte aeganõudev. Vist.