Mis värk selle asjaga on? Et kui kohtan mõnda meie maja inimest järgmise maja juures või bussipeatuses, tõmban kopsud teretamiseks vajaliku koguse õhku täis, aga ta marsib mööda nagu oleks mu asemel õhk. Vòi näiteks eile kohtasin sealsamas Westmanis kassajärjekorras lapse lasteaiakaaslase ema, kes mind üsna arusaamatul pilgul vaatas, kui teda kõnetasin. Ja hiljem jalutas ristmikul must mööda teine samapidi tuttav inimene, kes must tuimalt läbi vaatas. Kas ma olen tõesti nii meeldejäämatu ja sulandun nii sujuvalt massi, et mind pole võimalik märgata? Noh, iseenesest see pole vist halb, kuigi ma olen ise ikka arvanud, et olen pigem pisut eriline kui päris tavaline. Aga no veidi imelik on, kui see olukord, kus mul on juba täielik tervitamisvalmisolek ja teine inimene must läbi vaatab, on silmatorkavalt sage.